 „Armastus ei seisne omamises, vaid vabastamises.“
— Khalil Gibran
„Kui sa armastad midagi, lase see vabaks. Kui ta naaseb, on ta sinu; kui mitte, pole ta kunagi olnud.“
— Richard Bach
Sissejuhatus
On hetki, mil inimene kohtab midagi nii ilusat, et tahaks seda hoida igavesti.
Mitte ainult enda lähedal, vaid enda omana.
Õpilane istus õpetaja kõrval ja küsis vaikselt: „Kas armastus tähendab hoidmist või lahtilaskmist? Vahel tundub, et mida rohkem ma kardan kaotada, seda rohkem ma püüan kinni hoida.“
Õpetaja vaatas taevasse, kus üks lind liugles kõrgel.
„See on küsimus, millele iga süda peab ise vastuse leidma,“ ütles ta.
Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
„Miks inimesed hoiavad nii tugevasti kinni sellest, mida nad armastavad?“ küsis õpilane.
„Sest nad kardavad kaotada,“ vastas õpetaja rahulikult.
„Ja mõnikord arvavad nad, et armastus tähendab omamist.“
„Aga kas see ei olegi nii?“ küsis õpilane.
Õpetaja raputas pead. „See, mida hoitakse liiga tugevasti, lakkab elamast.“
✧ Tähendamissõna – Lind ja puur
(lĂĽhendatud metafooriline lugu)
Õpetaja jutustas: „Elas kord lind, kellel olid kaunid tiivad ja läikivad, värvilised suled. Ta oli loodud vabalt taeva all lendama ning igaüks, kes teda nägi, tundis rõõmu.
Ühel päeval nägi teda naine ja armus temasse. Ta imetles lindu ja nad lendasid koos taeva all, jagades vaikset õnne.
Aga peagi hiilis tema sĂĽdamesse hirm.
Mis siis, kui lind lendab minema? Mis siis, kui ta kaob?
Ja nii pani ta püünised üles. Kui lind järgmisel päeval tuli, jäi ta kinni. Naine pani ta puuri.
Alguses vaatas ta teda iga päev, uhkusega.
Aga tasapisi kaotas lind oma sära. Ta ei saanud enam lennata. Ta muutus nõrgaks ja vaikseks.
Ja ühel päeval ta suri.
Naine jäi kurvaks. Ta ei mõelnud puurile. Ta mõtles ainult sellele päevale, mil oli näinud lindu vabana pilvede vahel.
Siis mõistis ta: teda ei olnud köitnud mitte lind ise, vaid tema vabadus.“
Õpetaja jäi hetkeks vaikseks.
Tarkusehetk – õpetajalt
„Armastus, mis tahab omada, muutub kergesti puuriks,“ ütles õpetaja tasakesi.
„Ja see, mida armastus püüab kinni hoida, kaotab oma elu.“
Ta jätkas: „Inimene ei armu ainult teise olendisse. Ta armub tema vabadusse, tema sära, tema olemisse.“
LĂĽhike dialoog
Õpilane küsis: „Kas see tähendab, et kui me armastame, peame laskma minna?“
Õpetaja vastas: „See tähendab, et me ei tohi teise tiibu murda, et ta meie kõrval püsiks.“
„Aga kui ta lahkub?“ küsis õpilane.
„Siis ta polnudki kunagi sinu oma,“ ütles õpetaja rahulikult.
Õpilase taipamine – integratsioon
Õpilane mõtles selle üle kaua. Ta meenutas hetki, mil ta oli hoidnud kinni inimestest, tunnetest ja olukordadest, kartes, et muidu kaob kõik.
Ta ütles vaikselt: „Võib-olla ei tapa armastust mitte lahkumine… vaid kinnihoidmine.“
Õpetaja noogutas. „Armastus hingab vabaduses. Seal, kus on hirm, muutub ta raskeks.“
Õpilane tundis, et ta mõistis midagi väga õrna ja väga sügavat.
Et tõeline armastus ei seo. Ta lubab lennata.
Lõppmõtisklus
Mõnikord tahab inimene hoida kinni sellest, mis talle kõige kallim on. Ta kardab kaotada, kardab jääda üksi, kardab, et ilu kaob.
Aga ilu ei ela puuris. Ta elab liikumises. Ta elab vabaduses.
See, mida me tõeliselt armastame, ei ole keha ega kuju. See on sära, energia, hing, elu ise.
Ja kui me pĂĽĂĽame seda kinni hoida, kaotame just selle, mis meid alguses puudutas.
Tõeline armastus ei seo. Ta usaldab. Ta lubab tulla ja minna.
Sest mõnikord armastame me kõige rohkem just seda hetke, mil miski lendas vabalt taeva all.
#elutarkusevahetus