đżâIssand Jumal valmistas inimese pĂ”rmu mullast ja puhus tema sÔÔrmetesse eluhinguse.â
â Piibel, 1. Moosese raamat 2:7
âInimene on looduse laps ja universumi kĂŒlaline.â
â Marcus Aurelius
đż Sissejuhatus
Ăhel vaiksel Ă”htul istusid Ă”petaja ja Ă”pilane vana tamme all.
PÀike oli juba madalal ning maa lÔhnas pÀrast kerget vihma.
Ăpilane hoidis kĂ€es vĂ€ikest mullatĂŒkki ja veeretas seda sĂ”rmede vahel.
Ta ĂŒtles mĂ”tlikult: âTĂ€na kuulsin lauset: “Mullast oled vĂ”etud ja mullaks pead saama.”
Ma ei osanud pÀriselt vastata, mida see tÀhendab.
Kas see tĂ€hendab lihtsalt seda, et inimene sureb?â
Ăpetaja vaatas Ă”pilase peos olevat mulda ja naeratas tasakesi.
âSee tĂ€hendab palju enamat,â ĂŒtles ta.
đż Dialoog
âVaata seda mulda,â ĂŒtles Ă”petaja.
âMis sellest kasvab?â
âPuud, rohi, lilled,â vastas Ă”pilane.
âJa mis toidab loomi ja inimesi?â kĂŒsis Ă”petaja.
âNeed samad taimed.â
Ăpetaja noogutas.
âJa millest on inimese keha tehtud?â
Ăpilane mĂ”tles hetke.
âToidust⊠mis kasvab mullast.â
Ăpetaja ĂŒtles rahulikult: Just sellepĂ€rast öeldaksegi, et inimese keha tuleb mullast.
đż TĂ€hendamissĂ”na â Savist inimene
Ăpetaja vĂ”ttis peotĂ€ie mulda ja pigistas seda sĂ”rmede vahel.
âKujutle savimeistrit,â ĂŒtles ta.
âTa vĂ”tab savi ja vormib sellest kausi.
Savi saab kuju, kuid selle olemus jÀÀb samaks.â
Ta jĂ€tkas: âNii on ka inimesega.
Meie keha on nagu savist vormitud anum â savist, mis on vĂ”etud maast.â
Ăpilane kuulas tĂ€helepanelikult.
âAga savi ei liigu ega rÀÀgi,â ĂŒtles ta.
Ăpetaja naeratas.
âSellepĂ€rast rÀÀgibki Piibel teisest osast.â
đż Tarkusehetk â Ă”petajalt
âĂeldakse, et inimene loodi mullast,â ĂŒtles Ă”petaja.
âAga samas öeldakse ka, et temasse puhuti eluhingus.â
Ta vaatas Ôpilasele otsa.
âSeega on inimeses kaks poolt: muld, millest on tehtud keha ja hingus, mis annab elu.â
đż LĂŒhike dialoog
Ăpilane kĂŒsis: âJa mis siis juhtub, kui inimene sureb?â
Ăpetaja vastas rahulikult: âSiis lĂ€heb keha tagasi sinna, kust ta tuli.â
Ta vÔttis mullast vÀikese peotÀie.
âMullaks.â
Ăpilane mĂ”tles hetke.
âAga hing?â
Ăpetaja vastas: âHing ei ole kunagi olnud mullast.â
đż Ăpilase taipamine
Ăpilane vaatas maad enda jalge all.
Ta mÔistis Àkki, et sama muld, millel ta istus, oli kunagi olnud leht, puu, loom, inimene. KÔik oli osa samast ringist.
Ta ĂŒtles vaikselt: âNii et see lause ei rÀÀgi ainult surmast⊠vaid sellest, et me kuulume loodusesse.â
Ăpetaja noogutas.
âJa samal ajal oleme midagi enamat.â
đż LĂ”ppmĂ”tisklus
Inimene on korraga maa ja ime.
Tema keha on tehtud samast mullast, millest kasvavad puud ja lilled.
See kuulub looduse suurde ringkÀiku.
Aga temas on ka midagi, mida ei saa mullast vormida: teadvus, elu, hing.
SeepĂ€rast tuletab vana lause meelde kahte tĂ”de korraga: me oleme maast sĂŒndinud, aga meie elu on rohkem kui muld.
Ja kui inimene seda mÔistab, Ôpib ta elama alandlikult, tÀnulikult ja teadlikult.
đż Inimene on maa ja hinguse kohtumine.
đż Keha tuleb mullast, kuid elu ei sĂŒnni ainult mullast.
đż Kes mĂ€letab, et ta on maast, Ă”pib elama alandlikult.
đż Kes tunneb oma hingust, mĂ”istab, et elu on kingitus.
âKĂ”ik on pĂ”rm ja kĂ”ik pöördub tagasi pĂ”rmu.â
â Koguja raamat 3:20
âMe ei ole looduse isandad, vaid osa tema hingusest.â
â Henry David Thoreau
đżđżđż
#elutarkusevahetus

