„Tõeline vabadus ei seisne vastandite saavutamises, vaid nende ületamises.”
— Jiddu Krishnamurti
Masendus ei sünni alati nähtavast kannatusest.
Sageli sünnib see märkamatust sisemisest liikumisest –
pidevast püüdest saada kellekski teiseks.
Kui inimene kogeb end puudulikuna, loob ta vastandi – kujutluse sellest, milline ta peaks olema.
Nii sünnivad paarid:
vaene – rikas,
ebameeldiv – armastav,
nõrk – tugev.
Aga need ei ole reaalsed seisundid – need on mõtte loodud vastandid, mis eksisteerivad vaid teineteise kaudu.
Seetõttu iga püüd saavutada vastand säilitab selle, millest soovitakse vabaneda.
Iha ei lõpeta puudust – ta kinnitab selle olemasolu.
Ja siit sünnib nähtamatu masendus: inimene liigub, püüab, parandab,
kuid ei lahku kunagi samast sisemisest kohast.
Masendus ei ole siis mitte läbikukkumine, vaid märk, et liikumine ise on ekslik.
Vabanemine ei tule vastandist.
See tuleb siis, kui kaob vajadus vastandit luua.
Kui inimene näeb oma seisundit ilma põgenemiseta,
ilma parandamise ja ilma idealiseerimiseta,
siis vastandus kaotab oma aluse.
Seal, kus ei ole enam „paremat mina”, ei ole ka „halvemat mina”.
Seal lõpeb võrdlus. Seal lõpeb sisemine pinge.
Ja seal kaob ka nähtamatu masendus.
Konstellatsioonitarkused
- „See, mida sa püüad ületada vastandiga, jääb sind juhtima.”
- „Võrdlus loob puuduse, isegi seal, kus seda ei ole.”
- „Masendus on märk, et sa liigud endast eemale.”
- „Seal, kus kaob ideaal, ilmub tegelikkus.”
- „Vabanemine algab hetkel, mil sa ei taha enam olla keegi teine.”
„Vabadus algab siis, kui mõistus lõpetab võrdlemise.”
— Jiddu Krishnamurti