âTĂ€nulikkus pole mitte ĂŒksnes voorustest kĂ”ige tĂ€htsam, vaid ka kĂ”igi teiste ema.â
â Cicero
đ©· Sissejuhatus
On hetki, mil elu tundub napp â nagu midagi oleks puudu, nagu midagi oleks valesti. Kuid sageli ei ole puudu elu ise, vaid pilk, millega me seda vaatame. TĂ€nulikkus ei lisa midagi juurde, vaid avab selle, mis on juba olemas.
See on oskus nÀha valguskiirt ka siis, kui taevas on pilves.
𩷠TÀhendamissÔna
Ăpilane tuli Ă”petaja juurde ja ĂŒtles: âMa ei tunne rÔÔmu. KĂ”ik on justkui olemas, aga sĂŒda on tĂŒhi.â
Ăpetaja andis talle vĂ€ikese kausi ja ĂŒtles:
âMine ja too mulle vett. Aga iga sammuga nimeta endamisi ĂŒks asi, mille eest sa oled tĂ€nulik.â
Ăpilane lĂ€ks. Alguses tuli see raskelt.
âĂhk⊠valgus⊠sammudâŠâ
Mida kaugemale ta kÔndis, seda lihtsamaks see muutus.
âMu keha⊠mu hingamine⊠see tee⊠see hetkâŠâ
Kui ta tagasi tuli, oli tema pilk muutunud.
Vesi oli sama. Tee oli sama. Aga tema⊠ei olnud enam sama.
Ăpetaja kĂŒsis: âMis muutus?â
Ăpilane vastas vaikselt: âMitte maailm. Mina hakkasin nĂ€gema.â
đ©· Dialoog
Ăpilane kĂŒsis: âKas tĂ€nulikkus tĂ”esti muudab midagi?â
Ăpetaja vastas: âTĂ€nulikkus ei muuda maailma. Ta muudab seda, kuidas sina maailma koged.â
Ăpilane: âAga kui mul pole midagi, mille eest tĂ€nulik olla?â
Ăpetaja naeratas: âKas sul on hingamine? Kas sul on hetk? Siis on sul alati midagi.â
Ăpilane jĂ€i mĂ”ttesse. âMiks on nii raske olla tĂ€nulik?â
Ăpetaja vastas: âSest meel otsib puudust. SĂŒda aga nĂ€eb kĂŒllust.â
âą TĂ€nulikkus ei vaja pĂ”hjust â ta loob pĂ”hjuseid. đ©·
âą See, millele sa keskendud, hakkab kasvama. đ©·
âą TĂ€nulik meel ei loe, mida tal pole â ta mĂ€rkab, mis tal on. đ©·
âą Iga âaitĂ€hâ avab ukse jĂ€rgmisele kingitusele. đ©·
âą TĂ€nulikkus muudab hetke piisavaks.đ©·
âTĂ€nulikkus muudab selle, mis meil on, piisavaks.â
â Aisopos
𩷠LÔppsÔna
TĂ€nulikkus ei ole suurte hetkede jaoks.
Ta on vĂ€ikeste hetkede jaoks â ja just seetĂ”ttu muudab ta kogu elu.
Kui sa Ă”pid ĂŒtlema âaitĂ€hâ sellele, mis on,
siis hakkab elu tasapisi vastama: âMa annan sulle veel.â
đ©·đ©·đ©·

