„Iga inimene näeb maailma mitte sellisena, nagu maailm on, vaid sellisena, nagu tema ise on.“
— Anaïs Nin
Ühes väikeses linnas elas noormees, kes oli veendunud, et tema isa ei mõista teda.
Kui ta oli neljateistaastane, kirjutas ta sõbrale:
„Ma olen täitsa endast väljas ega tea, mis oma isaga peale hakata. Ta ei mõista mind üldse ega saa mitte millestki aru.“
Noormees uskus, et tema isa on vanamoodne. Ta arvas, et isa ei mõista tema unistusi, mõtteid ega tundeid.
Aastad möödusid.
Elu õpetas talle oma vaikseid õppetunde.
Ta õppis töö kaudu vastutust. Ta õppis eksimuste kaudu alandlikkust. Ta õppis inimestega suheldes kannatlikkust.
Ja ühel päeval, kui ta oli saanud kahekümne ühe aastaseks, kirjutas ta samale sõbrale:
„Muide, ma ei jõua ära imestada, kuidas mu isa on selle seitsme aastaga tublisti edasi arenenud. Ta saab kõigest aru ja temaga saab igal teemal rääkida.“
Sõber luges kirja ja naeratas.
Sest ta mõistis midagi, mida noormees ise veel täielikult ei märganud.
Isa ei olnud nende aastatega kuigi palju muutunud.
Muutunud oli poeg.
Mida rohkem ta ise elust õppis, seda rohkem hakkas ta nägema tarkust, mis oli olnud tema kõrval kogu aeg.
Nooruses arvame sageli, et vanemad ei mõista meid.
Hiljem avastame, et mõnikord ei olnud probleem mitte nende mõistmises, vaid meie võimes mõista neid.
Nagu vana pärimustarkus ütleb: „Targa jutt kasvab inimesele järele.“
On tarkusi, mida ei saa õppida raamatust ega kuulda ühe vestlusega.
Need avanevad alles siis, kui elu on meid piisavalt kaua õpetanud.
Tarkus on nagu mägi. Noorena näeme vaid selle jalamil olevaid kive.
Aastate möödudes ronime kõrgemale ja kõrgemale.
Ja ühel hetkel avastame, et need inimesed, keda kunagi pidasime eksinuks või vananenuks, nägid lihtsalt kaugemale kui meie.
Siis ei imesta me enam selle üle, kui palju nemad on arenenud.
Siis hakkame märkama, kui palju oleme ise kasvanud. ❤️