Ära küsi endalt, kas tegid rohkem kui teised. Küsi, kas andsid sellele päevale oma parima.
Kord elas mägede jalamil vana potimeister. Tema savinõud ei olnud kunagi kõige uhkemad ega kõige kallimad, kuid inimesed tulid tema juurde ikka ja jälle.
Ühel päeval küsis noor õpipoiss: „Õpetaja, kuidas sa tead, et oled hea meister? Mõni sinu vaas on täiuslik, mõni aga veidi viltune.“
Vana potimeister naeratas ja viis poisi aeda. Seal kasvasid erinevad lilled.
Ta osutas väikesele karikakrale.
„Kas see lill on vähem väärt kui roos, sest ta on väiksem?“
„Ei,“ vastas poiss. „Ta õitseb lihtsalt omal viisil.“
Seejärel näitas meister kõrget tamme.
„Kas tamm häbeneb, et ta ei kanna õunu nagu õunapuu?“
„Muidugi mitte.“
Meister võttis peotäie savi ja ütles: „Nii on ka inimesega. Me ei ole kutsutud olema teineteise koopiad. Meie ülesanne on anda igas päevas endast see parim, mis meil sel hetkel anda on.“
Poiss mõtles hetke ja küsis: „Aga mis siis, kui minu parim pole täna nii hea kui eile?“
Vana meister pani käe tema õlale.
„Ka päike ei paista iga päev ühesuguse eredusega. Mõnel päeval on taevas pilves. Kuid päike annab siiski kogu valguse, mida ta saab anda. Sama kehtib inimese kohta.“
Aastad möödusid ja õpipoisist sai meister. Ühel raskel ajal, kui tema käed olid väsinud ja süda mures, meenutas ta vana õpetaja sõnu.
Ta tegi sel päeval ainult ühe lihtsa savikausi. See ei olnud tema kõige kaunim töö, kuid ta oli andnud sinna kogu oma hoole ja armastuse.
Kui kauss valmis sai, tundis ta sĂĽdames rahu.
Siis mõistis ta: Parim ei tähenda täiuslikkust. Parim tähendab anda sellele hetkele kogu süda, tarkus ja jõud, mis meil parajasti on.
Ja sellest päevast alates õpetas ta oma õpilastele: „Ära võrdle oma tänast päeva kellegi teise omaga. Anna lihtsalt endast alati parim – sest just sellest sünnib rahu, kasv ja tõeline väärikus.“
Lõppmõte: Lill ei püüa olla puu ja puu ei püüa olla lill. Mõlemad annavad endast parima ning just seetõttu on maailm kaunis.
🌹🌹🌹