„Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.“
— Matteuse 11:28
Vahel öeldakse: “See oli viimane õlekõrs.”
Harva murdub inimene ühe õlekõrre raskuse all.
Sageli murrab teda see, mida ta on liiga kaua ĂĽksi kandnud.
Tarkus ei seisne ainult koorma talumises.
Tarkus seisneb ka selles, et õigel ajal koorem maha panna.
Seda jutustab järgmine tähendamissõna.
Tähendamissõna – Kaameli viimane õlekõrs
Kord kandis kaamel kõrbe teel rasket koormat.
Peremees lisas koti koti järel.
Kaamel kõndis edasi.
Lõpuks pani ta koorma otsa veel üheainsa õlekõrre.
Kaamel vajus põlvili.
Peremees hüüdis: „Kuidas saab üks õlekõrs sind murda?“
Vana rändur, kes seda pealt nägi, ütles rahulikult:
„Õlekõrs ei murdnud teda. Koorem murdis. Õlekõrs näitas ainult piiri.“
Peremees vaikis.
Ta võttis osa koormast maha.
Kaamel tõusis taas püsti.
Ja jätkas teed.
Elutarkuse vahetus
Õpilane: „Õpetaja, miks inimesed ütlevad, et viimane õlekõrs murdis nad?“
Õpetaja: „Sest nad näevad viimast hetke.
Aga unustavad kõik eelmised.
Üksainus sõna ei murra südant.
Ăśksainus raskus ei murra inimest.
Sageli on see pikk väsimus, ütlemata mured ja kandmata jäänud pisarad.
Viimane õlekõrs ei ole süüdlane.
Ta on märk.
Märk sellest, et on aeg peatuda, puhata või abi vastu võtta.
Tark inimene ei oota viimast õlekõrt.
Ta õpib oma koormat kandma nii, et see ei muutuks liiga raskeks.“
Tarkusepärlid
„Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.“
— Matteuse 11:28
„Kõige tugevam inimene ei ole see, kes kannab kõige raskemat koormat, vaid see, kes teab, millal see maha panna.“
— Aafrika tarkusetera
„Parem ennetada kui pärast kahetseda.“
— Eesti vanasõna
Ära häbene tunnistada, et su koorem on muutunud raskeks.
Ka kõige tugevam puu vajab vihma.
Ka kõige sitkem rändur vajab puhkust.
Viimane õlekõrs ei murra inimest.
Ta tuletab meelde, et ükski süda ei ole loodud kandma lõputut raskust üksi.
Tarkus algab hetkest, mil julgeme oma koormat jagada.