đâIgaĂŒks hoiab oma Ă”nne enda kĂ€es nagu skulptor toormaterjali, millest ta figuuri modelleerib. Kuid selle kunstilise tegevuse puhul on olukord sama, mis kĂ”igi teiste tegevuste puhul: me oleme kĂ”igest sĂŒndinud vĂ”imega seda teha. Oskust vormida materjal selliseks, nagu me tahame, tuleb Ă”ppida ja tĂ€helepanelikult arendada.â
â Johann Wolfgang von Goethe
đ Iga inimene sĂŒnnib maailma millegi ainulaadsega.
Mitte ĂŒksnes andega, vaid vĂ”imalusega saada selleks, kelleks ta on kutsutud.
Ometi veedavad paljud aastaid teiste unistusi tÀites, teiste radu kÀies vÔi teiste ootustele vastates. Nad otsivad oma kohta maailmas, mÀrkamata, et vastus ei peitu kaugel.
See peitub nende endi sĂŒdames.
EluĂŒlesanne ei ole midagi, mis ĂŒhel pĂ€eval juhuslikult leitakse.
See on nagu skulptuur, mis peitub toore kiviploki sees. Iga valik, iga kogemus, iga Ônnestumine ja iga eksimus eemaldab killukese liigset, kuni nÀhtavale ilmub see, kes me tegelikult oleme.
đ TĂ€hendamissĂ”na â Skulptor ja kiviplokk
Noor Ôpipoiss vaatas, kuidas vana skulptor seisis suure marmorkivi ees.
âMida sa sellest kivist teed?â kĂŒsis ta.
Meister naeratas.
âMitte midagi.â
Ăpipoiss vaatas imestunult.
âKuidas mitte midagi?â
âKuju on juba kivi sees olemas,â vastas meister.
âMina eemaldan ainult selle, mis ei kuulu tema juurde.â
PÀev pÀeva jÀrel lendasid kivikillud pÔrandale.
LÔpuks seisis töökojas kaunis kuju.
âKas sina lĂ”id selle?â kĂŒsis Ă”pipoiss.
Meister raputas pead.
âEi.
Ma lihtsalt vabastasin selle, mis oli seal kogu aeg olemas.â
Ăpipoiss jĂ€i mĂ”ttesse.
Ta mÔistis, et meister ei rÀÀkinud enam kivist.
Ta rÀÀkis inimesest.
đ Elutarkuse vahetus
Ăpilane: âKuidas ma leian oma eluĂŒlesande?â
Ăpetaja: âĂra alusta kĂŒsimusest, mida maailm sinult ootab.â
Ăpilane: âMillest siis?â
Ăpetaja: âKĂŒsi hoopis: Milline inimene olen ma loodud olema?â
Ăpilane: âKas kutsumus on amet?â
Ăpetaja naeratas.
âVahel on.
Aga enamasti on kutsumus viis, kuidas sa oma ande teiste heaks kasutad.â
Ăpilane: âKuidas teada, et olen Ă”igel teel?â
Ăpetaja vastas: âKui sinu töö kasvatab sinus rahu, armastust ja rÔÔmu ning toob head ka teistele, oled sa sageli oma kutsumusele lĂ€hedal.â
đ Tarkusehetk
Kutsumus ei sĂŒnni ĂŒleöö.
Ta kasvab koos inimesega.
Sageli avastame oma tee alles siis, kui julgeme kÀia esimesed sammud teadmata, kuhu need viivad.
MÔnikord ei ole suurim takistus mitte ande puudumine.
Vaid julguse puudumine kasutada seda annet, mis meile juba on antud.
đ Piiblitarkus: âEnne kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind.â
â Jeremija 1:5
âIgaĂŒhele antakse Vaimu avaldus ĂŒhiseks kasuks.â
â 1. Korintlastele 12:7
Need sÔnad meenutavad, et iga inimene on saanud midagi, mida ainult tema saab maailmale kinkida.
đ PĂ€rimustarkus: âIga lind laulab oma laulu.â
Ja veel: âIga puu kannab oma vilja.â
đ KuldavÀÀrt mĂ”te
Kutsumus ei ole saada kellekski teiseks. Kutsumus on julgeda saada selleks, kelleks sind on loodud.
đ Ăra karda, kui sa veel ei nĂ€e kogu oma teed.
Ka skulptor ei nÀe esimesel haamrilöögil valmis kuju. Ta usaldab protsessi.
Ta Ôpib. Ta parandab. Ta jÀtkab.
Nii sĂŒnnib ka inimese elu.
PĂ€ev pĂ€eva jĂ€rel eemaldab elu meis selle, mis ei kuulu meie tĂ”elise olemuse juurde â hirmu, vĂ”rdlemise, teeskluse ja kahtluse.
Alles siis hakkab nÀhtavale ilmuma see inimene, kes on meis olnud algusest peale.
Sinu eluĂŒlesanne ei ole saada kellekski teiseks.
Sinu eluĂŒlesanne on saada tĂ€ielikult iseendaks.
đ Ănn ei peitu selles, et leiad valmis tee. Ănn peitub selles, et vormid oma elu pĂ€ev pĂ€eva jĂ€rel selleks, kelleks oled kutsutud saama.
âTema on meid teinud ning meie oleme tema omad.â
â Psalm 100:3
đđđ

