🤎Kui armastuse kaotusest saab kaitse armastuse enda eest
„Mõnikord ei ütle süda: „Ma ei taha enam armastada.“ Ta ütleb hoopis: „Ma ei taha enam niimoodi haiget saada.“
– Ajatu elutarkus
🤎Paljud mehed kuika naised on kunagi armastanud kogu südamest – ja siis sellest armastusest ilma jäänud.
Põhjuseid võib olla palju.
Armastatu lahkus.
Suhe purunes.
Usaldust reedeti.
Tunded ei olnud vastastikused.
Kaks inimest kasvasid eri suundades.
Armastus jäi alles, kuid kooselu muutus võimatuks.
Või viis surm inimese, keda oleks tahetud enda kõrval hoida veel palju aastaid.
Pärast sellist kaotust võib inimene öelda: „Mina enam ei armu.“
See võib kõlada otsusena, kuid selle taga võib peituda hoopis kaitse.
Sest armastus teeb meid paratamatult haavatavaks. Kui oleme kord sügavalt haiget saanud, võib miski meis õppida:
„Kui ma enam kedagi nii lähedale ei lase, ei saa keegi mulle enam niimoodi haiget teha.“
Ja vahel võib selles kõnelda ka meie sisemine laps – osa meist, kes mäletab varasemaid lahkumisi, tõrjumist, üksijäämist või tunnet, et armastus võib ootamatult kaduda.
Kõik armastusekaotuse valu ei tulene sisemisest lapsest. Lein kuulub ka täiskasvanud armastuse juurde. Kuid mõnikord puudutab tänane kaotus korraga nii tänast südant kui ka mõnd palju vanemat haava.
🕯️🤎 Tähendamissõna „Lukustatud aed“
Kord elasid samas linnas mees ja naine, kes teineteist veel ei tundnud.
Mõlemad olid kunagi sügavalt armastanud.
Mehe armastus oli lõppenud reetmisega.
Naise armastatu oli pärast pikki ühiseid aastaid lahkunud tema elust.
Mõlemad olid endale lubanud: „Mitte kunagi enam.“
Mees ehitas oma maja ümber kõrge müüri.
„Siin olen vähemalt kaitstud,“ mõtles ta.
Naine sulges oma aia värava ja riputas võtme kaugele kapi taha.
„Siin ei saa keegi enam midagi minult ära võtta.“
Aastad möödusid.
Mees oli turvaline. Naine samuti.
Aga kummagi aias ei käinud enam palju inimesi.
Ühel päeval kohtusid nad vana aedniku juures.
Mees tahtis osta okkalisi põõsaid, et oma müüri veel kõrgemaks kasvatada.
Naine otsis taime, mis ei vajaks kedagi enda eest hoolitsema.
Aednik kuulas neid ja küsis: „Mille eest te oma aeda kaitsete?“
„Valu eest,“ vastas mees.
„Kaotuse eest,“ ütles naine.
Aednik noogutas.
„Ja kas see õnnestus?“
„Jah,“ ütles mees. „Keegi pole mulle enam haiget teinud.“
„Mulle ka mitte,“ vastas naine.
Aednik küsis: „Aga kes on saanud teile vahepeal päriselt lähedale tulla?“
Mõlemad vaikisid.
Aednik viis nad vana raudvärava juurde.
Selle taga oli metsistunud aed.
„Kunagi elas siin inimene, kes armastas väga lilli,“ rääkis ta. „Ühel talvel hävitas külm peaaegu kogu aia. Ta vandus, et ei istuta enam kunagi midagi.“
„Mõistlik,“ ütles mees.
Aednik naeratas.
„Ta arvas samuti.“
„Mis siis juhtus?“ küsis naine.
„Järgmisel kevadel ei külmunud enam midagi.“
„Sest ta ei istutanud?“
„Just.“
Aednik vaatas neile otsa.
„Ta leidis viisi, kuidas mitte kunagi enam ühtegi lille kaotada – ta loobus ka võimalusest näha neid õitsemas.“
Naine jäi kauaks vaikseks.
Siis ĂĽtles ta:
„Aga kui ma avan värava ja kaotan jälle kellegi?“
Aednik vastas:
„Võid kaotada.“
Mees küsis: „Ja kui mind uuesti reedetakse?“
„Ka see on võimalik.“
„Mis kasu siis värava avamisest on?“
Aednik võttis taskust väikese seemne.
„Küps süda ei ava väravat sellepärast, et talle on lubatud, et enam kunagi ei saja, külmeta ega murdu midagi.“
Ta asetas seemne mehe peopessa.
Ta avab värava siis, kui mõistab, et kaitsmine ja elamine pole alati üks ja sama asi.
🤎 Elutarkuse vahetus
Õpilane: Kas inimene peab pärast kaotust kindlasti uuesti armuma?
Ă•petaja: Ei. Armastus ei ole kohustus ja ĂĽksinda elatud elu ei ole poolik elu.
Ă•pilane: Milles siis probleem on?
Õpetaja: Mitte selles, et inimene ei otsi uut suhet. Küsimus on selles, kas ta teeb oma valiku rahust või hirmust.
On suur erinevus lausete vahel: „Mul on hea ka üksi.“
ja
„Ma ei lase enam kunagi kedagi ligi, sest ma ei elaks järgmist haigetsaamist üle.“
Õpilane: Kus tuleb mängu sisemine laps?
Õpetaja: Mõnikord ütleb täiskasvanu: „Ma ei vaja kedagi.“
Aga sügavamal võib väike hääl öelda: „Palun ära lase mul enam kedagi armastada. Inimesed, keda armastame, võivad ära minna.“
Õpilane: Mida sellele lapsele öelda?
Õpetaja: Mitte: „Ära karda.“
Ütle parem: „Ma saan aru, miks sa kardad.“
Ja siis midagi veel tähtsamat: „Ma ei saa lubada, et keegi ei lahku kunagi. Aga ma luban, et mina ei jäta sind enam üksi.“
🤎 Tarkusehetk
Pärast südamevalu ei pea ust kiiresti avama. Mõnikord vajab süda aega.
Ta vajab leina. Vaikust. Piire. Eneseväärikuse taastamist. Õppimist.
Ja vahel lihtsalt puhkust armastuse otsimisest.
Paranemine ei tähenda uue partneri leidmist.
Paranemine võib tähendada, et vana lugu ei juhi enam meie tänaseid valikuid.
Et suudame meenutada ilma kokku varisemata.
Et oskame olla ĂĽksi ilma end hĂĽljatuna tundmata.
Et suudame öelda „ei“ sellele, mis meid kahjustab, kuid ei pea ütlema „ei“ kogu armastusele.
Ja võib-olla ühel päeval pole küsimus enam: „Kas ma julgen uuesti armuda?“
vaid: „Kas mu süda on vaba valima – nii jah kui ka ei?“
🌷🤎 Ajatud tarkuseterad
Müür hoiab eemal selle, kes võiks haiget teha, kuid võib hoida eemal ka selle, kes tuleks heade kavatsustega.
Südame paranemist ei mõõdeta sellega, kui kiiresti ta uuesti armub, vaid sellega, kui vabalt ta jälle elada suudab.
Sisemine laps ei vaja lubadust, et keegi ei lahku. Ta vajab teadmist, et sina ise ei hĂĽlga teda enam.
Uus armastus ei pea vana armastust kustutama. Südames võib olla koht nii mälestusele kui ka uuele elule.
🤎 Lõppmõtisklus
Möödus veel üks kevad.
Mees ei lõhkunud oma müüri maha.
Ta tegi sellesse lihtsalt värava.
Naine ei jätnud oma aeda kõigile avatuks.
Ta võttis võtme kapist välja ja pani selle enda taskusse.
Aednik märkas seda ja naeratas.
„Kas olete siis valmis uuesti armastama?“
Mees ja naine vaatasid teineteisele otsa.
Naine vastas: „Ma ei tea.“
Mees lisas: „Aga võib-olla ei peagi me seda veel teadma.“
Aednik noogutas.
Sest tervenemine polnud selles, et nad oleksid lubanud kohe kellegi oma sĂĽdamesse.
Tervenemine oli selles, et nad polnud enam oma sĂĽdame vangid ega valvurid.
Nüüd oli neil värav.
Neil olid piirid.
Ja mis kõige tähtsam – võti oli nende enda käes.
„Ära ava südant sellepärast, et keegi nõuab sissepääsu. Ära lukusta seda ka sellepärast, et keegi kunagi lahkus. Hoia võti enda käes – ja lase südamel ühel päeval jälle vabalt valida.“
– Ajatu elutarkus