âMĂ€lestamine ei muuda minevikku, kuid vĂ”ib muuta seda, kuidas me tulevikku loome.â
â Ajatu elutarkus
đŻïž 11. september on pĂ€ev, mis on jÀÀnud maailma mĂ€llu 2001. aasta terrorirĂŒnnakute tĂ”ttu Ameerika Ăhendriikides. Sel pĂ€eval kaotas elu ligi 3000 inimest ning veel palju enamate inimeste elu muutus jÀÀdavalt.
Ameerika Ăhendriikides tĂ€histatakse 11. septembrit Patriot Day ehk Patriootide pĂ€evana, mil mĂ€lestatakse rĂŒnnakutes hukkunuid ning austatakse pÀÀstjaid, tuletĂ”rjujaid, politseinikke, meditsiinitöötajaid ja kĂ”iki neid, kes lĂ€ksid teistele appi.
Laiemas tÀhenduses vÔib see pÀev olla ka vÀgivalla ja terrorismi ohvrite meenutamise ning rahu vÀÀrtustamise pÀev.
đŻïž PĂ€ev, mil maailm hetkeks peatus
septembri sĂŒndmustest jĂ€id ajalukku mitte ainult purunevad hooned ja tohutu kaotus, vaid ka lood inimestest, kes kĂ”ige suurema ohu hetkel ĂŒksteise poole pöördusid.
MÔni aitas vÔÔral trepist alla jÔuda.
MÔni lÀks pÔlevasse hoonesse, kuigi teised sealt pÔgenesid.
MÔni helistas viimast korda koju, et öelda:
âMa armastan sind.â
Just sellistel hetkedel saab nĂ€htavaks ĂŒks inimese sĂŒgavamaid paradokse: inimene vĂ”ib pĂ”hjustada kujuteldamatut kannatust, kuid inimene vĂ”ib olla ka see, kes astub kannatuse keskele, et pÀÀsta teist.
đŻïž Mida vĂ”iks 11. september meile Ă”petada?
MĂ€lestamine ei peaks toitma vihkamist.
Kui vastame vihkamisele vihkamisega, anname sellele vĂ”imaluse edasi elada. Kui aga mĂ€letame nii, et Ă”pime rohkem vÀÀrtustama inimelu, rahu, hoolivust ja ĂŒksteise hoidmist, vĂ”ib mĂ€lestusest saada midagi enamat kui tagasivaatamine.
Sellest vÔib saada vastutus tuleviku ees.
đŻïžđ Tarkusehetk
Me ei saa muuta seda, mis juhtus.
KĂŒll aga saame iga pĂ€ev valida, mida meie ise maailma juurde lisame.
Kas hirmu vÔi usaldust?
Kas vaenu vÔi mÔistmist?
Kas ĂŒkskĂ”iksust vĂ”i hoolimist?
Suured tragöödiad sĂŒnnivad suurtest sĂŒndmustest, kuid rahu ei sĂŒnni ainult suurtest rahulepingutest.
Rahu algab sageli vĂ€ga vĂ€ikestest asjadest â sellest, kuidas inimene kohtleb teist inimest.
đŻïžđïž TĂ€nase pĂ€eva sĂ”num
TÀna langetame mÔttes pea nende ees, kelle elu katkes, ja nende ees, kes jÀid kandma kaotust.
MĂ€lestame ka neid, kes ohu hetkel ei kĂŒsinud, kes teine inimene on, vaid kĂŒsisid:
âKuidas ma saan aidata?â
VĂ”ib-olla on just selles 11. septembri ĂŒks ajatuimaid Ă”ppetunde:
âĂrgu jÀÀgu tragöödia viimaseks sĂ”naks. Las viimaseks sĂ”naks jÀÀvad inimlikkus, mĂ€letamine ja rahu.â
â Ajatu elutarkus
đŻïž Me mĂ€letame.
đ€ Me austame.
đïž Me valime rahu.
đŻïžđŻïžđŻïž

