🕊️ Ajatu elutarkuse lugu „Ära nuta, kui sa mind armastad“

Vana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine.

„Armastus ei lõpe seal, kus lõpeb nähtav tee.“
— Ajatu elutarkus

🕊️On kaotusi, mille jaoks pole inimesel õigeid sõnu. Üks raskemaid neist on vanema hüvastijätt oma lapsega.

Püha Augustinuse poeg Adeodatus suri noorelt. Augustinuse nimega on hiljem seostatud kaunist mõtisklust, mille keskmes on sõnum: „Kui sa mind armastad, ära nuta.“

Võtkem seda siin mitte Augustinuse sõnasõnalise tekstina, vaid tähendamissõnana armastusest, mis peab pärast kaotust leidma endale uue kuju.

🕊️ Tähendamissõna „Teiselpool ust“

Pärast lapse surma istus ema sageli akna all ja vaatas tühja tooli.

Kunagi oli seal istunud tema laps – naernud, jutustanud ja vahel lihtsalt vaikinud.

Nüüd oli tool tühi.

Ühel ööl nägi ema unes, et seisab suletud ukse ees. Ukse alt paistis hele valgus.

Siis kuulis ta tuttavat häält.

„Ema.“

„Kus sa oled?“ sosistas ema. „Miks ma sind enam ei näe?“

„Sest sinu silmad näevad praegu ainult ühele poole ust.“

„Kas sul on seal hea?“

„Kui sa näeksid seda, mida mina näen, oleks su süda rahul.“

Ema hakkas nutma.

„Ma igatsen sind.“

„Ma tean,“ vastas laps. „Aga ära muuda meie armastust ainult kurbuseks.“

„Kuidas ma saan mitte nutta, kui ma sind armastan?“

Laps vastas: „Nuta, kui süda seda vajab. Aga ära arva, et pisarad on ainus viis mind armastada.“

„Kuidas siis veel?“

„Ela.“

Ema jäi vaikseks.

„Naera jälle. Vaata kevadel esimest õit. Kallista neid, kes on sinu kõrval. Tee head, mida oleksime võinud koos teha.

Ja kui tuleb päev, mil mõtled minule ning pisarate asemel tuleb naeratus, ära tunne süüd.

See ei tähenda, et sa mind vähem armastad.

See tähendab, et armastus on õppinud elama teisel kujul.“

„Kas ma näen sind veel?“ küsis ema.

„Ma ei tea, millal avaneb sinu uks,“ vastas laps. „Aga seni ära seisa kogu oma elu selle ees. Sinu tee jätkub.“

Hommikul ärgates langes päikesevalgus tühjale toolile.

Tool oli endiselt tühi.

Kuid esimest korda ei näinud ema selles ainult seda, keda enam polnud.

Ta nägi ka kõike seda, mis oli olnud.

Ta puudutas tooli seljatuge ja sosistas:

„Aitäh, et olid.“

Siis avas ta akna.

Ja lasi hommiku tuppa.

🕊️ Elutarkuse vahetus

Õpilane: Õpetaja, kas edasi elamine tähendab lahti laskmist inimesest, keda armastasime?

Õpetaja: Ei. Lahti tuleb lasta mõttest, et ainult valu hoiab meid temaga ühenduses.

Õpilane: Aga kui ma ühel päeval enam ei nuta?

Õpetaja: Siis ei armasta sa vähem. Su armastus on lihtsalt õppinud elama ilma pideva valuta.

Õpilane: Kas igatsus kaob?

Õpetaja: Mitte alati. Kuid ta võib muutuda. Alguses ütleb igatsus: „Sind ei ole enam.“ Ühel päeval võib ta öelda: „Kui imeline, et sa olid.“

🕊️💎 Tarkusehetk

Lein ei ole armastuse vastand.
Lein on armastuse üks teekond.

Kuid me ei pea hoidma haava avatuna selleks, et hoida alles inimest.

Mälestus võib jääda ka siis, kui pisarad kuivavad.
Armastus võib jääda ka siis, kui süda õpib jälle rõõmustama.

Võib-olla ongi leina sügavam tee õppida mäletama ilma purunemata.

🕊️ Ühel päeval võib küsimus „Miks sind enam ei ole?“

muutuda vaikseks tänuks: „Kui hea, et sa olid.“

Siis pole armastus kadunud.

Ta on lihtsalt muutunud –
valust mälestuseks,
mälestusest tänulikkuseks
ja tänulikkusest valguseks, mida kanname edasi.

„Ära mõõda armastust selle järgi, kui kaua sa nutad. Mõõda seda selle järgi, kui palju armastatu headust jääb sinusse elama.“
— Ajatu elutarkus

Püha Augustinuse elust ja talle omistatud mõtisklusest inspireeritud ajatu elutarkuse lugu.