đŸ•Šïž Ajatu elutarkuse lugu „Ära nuta, kui sa mind armastad“

Vana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine.

„Armastus ei lĂ”pe seal, kus lĂ”peb nĂ€htav tee.“
— Ajatu elutarkus

đŸ•ŠïžOn kaotusi, mille jaoks pole inimesel Ă”igeid sĂ”nu. Üks raskemaid neist on vanema hĂŒvastijĂ€tt oma lapsega.

PĂŒha Augustinuse poeg Adeodatus suri noorelt. Augustinuse nimega on hiljem seostatud kaunist mĂ”tisklust, mille keskmes on sĂ”num: „Kui sa mind armastad, Ă€ra nuta.“

VÔtkem seda siin mitte Augustinuse sÔnasÔnalise tekstina, vaid tÀhendamissÔnana armastusest, mis peab pÀrast kaotust leidma endale uue kuju.

đŸ•Šïž TĂ€hendamissĂ”na „Teiselpool ust“

PĂ€rast lapse surma istus ema sageli akna all ja vaatas tĂŒhja tooli.

Kunagi oli seal istunud tema laps – naernud, jutustanud ja vahel lihtsalt vaikinud.

NĂŒĂŒd oli tool tĂŒhi.

Ühel ööl nĂ€gi ema unes, et seisab suletud ukse ees. Ukse alt paistis hele valgus.

Siis kuulis ta tuttavat hÀÀlt.

„Ema.“

„Kus sa oled?“ sosistas ema. „Miks ma sind enam ei nĂ€e?“

„Sest sinu silmad nĂ€evad praegu ainult ĂŒhele poole ust.“

„Kas sul on seal hea?“

„Kui sa nĂ€eksid seda, mida mina nĂ€en, oleks su sĂŒda rahul.“

Ema hakkas nutma.

„Ma igatsen sind.“

„Ma tean,“ vastas laps. „Aga Ă€ra muuda meie armastust ainult kurbuseks.“

„Kuidas ma saan mitte nutta, kui ma sind armastan?“

Laps vastas: „Nuta, kui sĂŒda seda vajab. Aga Ă€ra arva, et pisarad on ainus viis mind armastada.“

„Kuidas siis veel?“

„Ela.“

Ema jÀi vaikseks.

„Naera jĂ€lle. Vaata kevadel esimest Ă”it. Kallista neid, kes on sinu kĂ”rval. Tee head, mida oleksime vĂ”inud koos teha.

Ja kui tuleb pĂ€ev, mil mĂ”tled minule ning pisarate asemel tuleb naeratus, Ă€ra tunne sĂŒĂŒd.

See ei tÀhenda, et sa mind vÀhem armastad.

See tĂ€hendab, et armastus on Ă”ppinud elama teisel kujul.“

„Kas ma nĂ€en sind veel?“ kĂŒsis ema.

„Ma ei tea, millal avaneb sinu uks,“ vastas laps. „Aga seni Ă€ra seisa kogu oma elu selle ees. Sinu tee jĂ€tkub.“

Hommikul Ă€rgates langes pĂ€ikesevalgus tĂŒhjale toolile.

Tool oli endiselt tĂŒhi.

Kuid esimest korda ei nÀinud ema selles ainult seda, keda enam polnud.

Ta nÀgi ka kÔike seda, mis oli olnud.

Ta puudutas tooli seljatuge ja sosistas:

„AitĂ€h, et olid.“

Siis avas ta akna.

Ja lasi hommiku tuppa.

đŸ•Šïž Elutarkuse vahetus

Õpilane: Õpetaja, kas edasi elamine tĂ€hendab lahti laskmist inimesest, keda armastasime?

Õpetaja: Ei. Lahti tuleb lasta mĂ”ttest, et ainult valu hoiab meid temaga ĂŒhenduses.

Õpilane: Aga kui ma ĂŒhel pĂ€eval enam ei nuta?

Õpetaja: Siis ei armasta sa vĂ€hem. Su armastus on lihtsalt Ă”ppinud elama ilma pideva valuta.

Õpilane: Kas igatsus kaob?

Õpetaja: Mitte alati. Kuid ta vĂ”ib muutuda. Alguses ĂŒtleb igatsus: „Sind ei ole enam.“ Ühel pĂ€eval vĂ”ib ta öelda: „Kui imeline, et sa olid.“

đŸ•ŠïžđŸ’Ž Tarkusehetk

Lein ei ole armastuse vastand.
Lein on armastuse ĂŒks teekond.

Kuid me ei pea hoidma haava avatuna selleks, et hoida alles inimest.

MÀlestus vÔib jÀÀda ka siis, kui pisarad kuivavad.
Armastus vĂ”ib jÀÀda ka siis, kui sĂŒda Ă”pib jĂ€lle rÔÔmustama.

VĂ”ib-olla ongi leina sĂŒgavam tee Ă”ppida mĂ€letama ilma purunemata.

đŸ•Šïž Ühel pĂ€eval vĂ”ib kĂŒsimus „Miks sind enam ei ole?“

muutuda vaikseks tĂ€nuks: „Kui hea, et sa olid.“

Siis pole armastus kadunud.

Ta on lihtsalt muutunud –
valust mÀlestuseks,
mÀlestusest tÀnulikkuseks
ja tÀnulikkusest valguseks, mida kanname edasi.

„Ära mÔÔda armastust selle jĂ€rgi, kui kaua sa nutad. MÔÔda seda selle jĂ€rgi, kui palju armastatu headust jÀÀb sinusse elama.“
— Ajatu elutarkus

PĂŒha Augustinuse elust ja talle omistatud mĂ”tisklusest inspireeritud ajatu elutarkuse lugu.

Ostukorv