Vana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine.
âKĂ”ige kiirem jooks ei vii edasi, kui tee keerleb ringiratast.â
â Ajatu elutarkus
đ§ MĂ”nikord on inimene vĂ€ga hĂ”ivatud, kuid ei liigu edasi.
Ta pingutab rohkem, proovib uuesti, kiirustab veel kiiremini â ja imestab, miks jĂ”uab ikka samasse kohta.
Ta otsib Ă”nne, tunnustust, armastust vĂ”i kindlustunnet ning usub: âKui ma selle lĂ”puks kĂ€tte saan, siis olen rahul.â
Ent mĂ”nikord sarnaneb meie pĂŒĂŒdlus koeraga, kes ajab taga oma saba.
Mida kiiremini ta jookseb, seda kiiremini liigub eest ka see, mida ta pĂŒĂŒab.
VÔib-olla ei vaja selline hetk rohkem pingutamist.
VÔib-olla vajab ta peatumist.
đ§ TĂ€hendamissĂ”na âKoer ja tema sabaâ
Ăhes kĂŒlas elas noor koer, kes keerles pĂ€evast pĂ€eva Ă”uel ringiratast.
Ta hĂŒppas, pöörles ja pĂŒĂŒdis kĂ”igest jĂ”ust oma saba kĂ€tte saada.
Vana koer jĂ€lgis teda tĂŒkk aega.
âMida sa pĂŒĂŒad?â kĂŒsis ta viimaks.
âĂnne,â hingeldas noor koer.
Vana koer kergitas kulmu.
âĂnne?â
âMulle öeldi, et Ă”nn peitub minu sabas. Kui ma selle kĂ€tte saan, ei puudu mul enam midagi.â
Vana koer istus tema kÔrvale.
âMina uskusin noorena sedasama.â
Noor koer jÀi hetkeks seisma.
âKas sa said selle siis kĂ€tte?â
âEi.â
âKuidas sa siis Ă”nnelikuks said?â
Vana koer vaatas kĂŒlateele.
âĂhel pĂ€eval vĂ€sisin jooksmisest. TĂ”stsin pea ja mĂ€rkasin esimest korda, et minu ees oli tee.â
âJa sinu saba?â
Vana koer naeratas.
âKui hakkasin oma teed kĂ€ima, tuli ta minuga ise kaasa.â
Noor koer vaatas oma saba.
Siis vaatas teed.
Ta mÔistis, et oli nii kaua vaadanud enda taha, et polnud mÀrganudki, kui suur maailm tema ees ootas.
Ja seekord ei astunud ta kiiremini.
Ta astus teises suunas.
đ§ Elutarkuse vahetus
Ăpilane: Ăpetaja, kas inimene vĂ”ib tĂ”esti terve elu oma saba taga ajada?
Ăpetaja: VĂ”ib kĂŒll. Ainult inimese saba kannab teisi nimesid.
Ăpilane: Milliseid?
Ăpetaja: âKui mul oleks rohkem raha…â
âKui teised mind tunnustaksid…â
âKui tema mind armastaks…â
âKui ma oleksin edukam…â
âKui kĂ”ik oleks tĂ€iuslik…â
Ăpilane: Aga kas neid asju ei tohigi soovida?
Ăpetaja: Muidugi tohib. KĂŒsimus pole soovimises, vaid selles, kas sinu rahu sĂ”ltub nende kĂ€ttesaamisest.
Ăpilane: Kuidas ma tean, et olen sattunud ringi?
Ăpetaja: Vaata, mis sinu elus pidevalt kordub. Sama tĂŒli erinevate inimestega. Sama pettumus uues olukorras. Sama hirm uue nime all. Sama lahendus, mis pole varemgi aidanud.
Ăpilane: Mida siis teha?
Ăpetaja: Ăra kĂŒsi kohe: âKuidas ma rohkem pingutada saaksin?â
KĂŒsi kĂ”igepealt: âKas ma ĂŒldse liigun Ă”iges suunas?â
Ăpilane: Ja kui avastan, et ei liigu?
Ăpetaja: Siis pole peatumine lĂ€bikukkumine. Peatumine vĂ”ib olla esimene tark samm.
đ§đ Tarkusehetk
MÔnikord pole probleem selles, et me teeme liiga vÀhe.
Probleem on selles, et teeme liiga kaua sedasama.
Sama mÔte.
Sama reaktsioon.
Sama harjumus.
Sama lootus, et seekord annab vana tee uue tulemuse.
Elu ei palu meil alati kiiremini joosta.
Vahel kĂŒsib ta:
âKas oled valmis tĂ”stma pea ja vaatama, kuhu sa tegelikult lĂ€hed?â
Sest suuna muutmiseks tuleb kÔigepealt mÀrgata, et oled ringis.
đ§ LĂ”ppmĂ”tisklus
IgaĂŒhel meist vĂ”ib olla oma âsabaâ.
Midagi, mida pĂŒĂŒame kĂ€tte saada, sest usume, et alles siis oleme piisavad, vÀÀrtuslikud vĂ”i Ă”nnelikud.
MÔnikord on see teiste heakskiit.
MÔnikord minevik, mida tahame parandada.
MĂ”nikord tulevik, mida pĂŒĂŒame kontrollida.
MÔnikord inimene, keda tahame muuta.
Ent kÔike ei pea taga ajama.
MÔni asi leiab meid siis, kui lÔpetame keerlemise ja hakkame elama.
SeepĂ€rast tasub vahel peatuda ning endalt kĂŒsida:
Mida mina praegu taga ajan?
Kas see viib mind edasi vÔi hoiab mind ringis?
Ja mis avaneks minu ees, kui ma korraks pea tÔstaksin?
VÔib-olla polegi vaja kiiremini joosta.
VÔib-olla on aeg lihtsalt valida uus suund.
âKui lĂ”petad selle tagaajamise, mis sind ringis hoiab, vĂ”id mĂ€rgata teed, mis oli kogu aeg sinu ees.â
â Ajatu elutarkus
đ§đ§đ§

