„Kui minust pole rõõmu teistele, mis mõtet mul siis üldse on.“
— Vladislav Koržets
Täna küsin endalt mitte ainult: „Mida mina elult saan?“, vaid ka: „Mida minu kohalolu teiste ellu toob?“
Ma ei pea tegema suuri tegusid, et olla kellelegi rõõmuks.
Vahel piisab naeratusest. Heast sõnast. Ärakuulamisest.  Väikesest heateost. Või sellest, et olen päriselt kohal.
Täna märkan inimesi enda ümber. Ma ei kiirusta neist mööda ega pea nende headust iseenesestmõistetavaks.
Ma hoian oma sõnu, sest tean, et üks soe lause võib muuta kellegi päeva kergemaks — ja üks mõtlematu sõna raskemaks.
Ma kuulan rohkem. Kõiki inimesi pole vaja parandada ega õpetada. Mõnikord vajab inimene lihtsalt kedagi, kes teda päriselt kuulaks.
Ma hoian alles ka huumorimeele. Elu on piisavalt tõsine, et mitte kõike surmtõsiselt võtta. Ma oskan naerda maailma üle ja vahel ka iseenda üle.
Ma olen lahke, kuid ei unusta seejuures iseennast. Teistele rõõmuks olemine ei tähenda enda tühjaks andmist. Ka minu hing vajab hoolt, puhkust ja head sõna.
Täna märkan ka seda, kui palju rõõmu on juba minu enda elus. Argipäev võib selle vahel ära varjata, kuid see ei tähenda, et õnn oleks kadunud.
💞 Ma ei pea olema kõigi jaoks midagi erilist. Piisab, kui minu kohalolu muudab mõne inimese päeva natuke soojemaks.
Sest lõpuks ei pruugi kõige olulisem olla see, kui palju me saavutasime või kogusime.
Võib-olla jääb meist kõige kauem elama hoopis tunne, mille jätsime teise inimese südamesse.
„Hea inimene ei pea maailma valgustama korraga. Mõnikord piisab sellest, kui tema kõrval muutub kellelgi veidi valgemaks.“
— Ajatu elutarkus
💞 Mina ulatan mõtte. Sina otsustad, kas sellest saab sinu tänane kokkulepe.
đź’žđź’žđź’ž