See, mis on tÔeliselt vÀÀrtuslik, vajab hoidmist
âHoia mu Ă”petusi nagu oma silmatera.â
â ĂpetussĂ”nad 7:2
đïžMe ĂŒtleme vahel: âHoian teda nagu silmatera.â
Silmatera on Ă”rn ja hinnaline â silm sulgub vaistlikult, kui miski seda ohustab. Nii on sellest kujundist saanud mĂ”te millegi vĂ”i kellegi erilise hoole ja armastusega hoidmisest.
Kuid elus juhtub kummaline asi: sageli kaitseme hoolikalt oma vara ja asju, kuid harjume inimestega, keda peame kÔige kallimaks.
Alles kaotuse ÀÀrel taipame vahel, mis oli kogu aeg meie silmatera.
đïž TĂ€hendamissĂ”na âAare, mida mees ei mĂ€rganudâ
Ăks mees hoidis kodus vana hĂ”bekarpi.
Ta puhastas seda, keeras Ôhtuti ukse lukku ja kontrollis enne magamaminekut, kas karp on ikka kindlas kohas.
Ăhel pĂ€eval kĂŒsis tĂŒtar: âIsa, mis seal sees on?â
âMidagi vĂ€ga vÀÀrtuslikku,â vastas mees.
âSellepĂ€rast sa hoiadki seda nii hĂ€sti?â
âMuidugi.â
TĂŒtar mĂ”tles hetke ja kĂŒsis: âAga kuidas inimene hoiab seda, mida ei saa karpi panna?â
Mees jÀi vaikseks.
âNĂ€iteks mida?â kĂŒsis ta.
âEma. Mind. Vanaema. Oma tervist. Meie ĂŒhiseid Ă”htuid.â
Mees vaatas hÔbekarpi.
Esimest korda tundus see talle ĂŒsna vĂ€ike.
Ăhtul ei kontrollinud ta ainult seda, kas uks on lukus.
Ta pani telefoni kÔrvale, istus pere juurde ja jÀi nendega pikemalt rÀÀkima.
Sest ta oli mĂ”istnud: kĂ”ige vÀÀrtuslikumad asjad meie elus ei mahu sageli ĂŒhtegi seifi.
đïž Elutarkuse vahetus
Ăpilane: Kuidas hoida inimest nagu silmatera?
Ăpetaja: Mitte teda enda omaks pidades, vaid tema vÀÀrtust mĂ€rgates.
Ăpilane: Kas hoidmine tĂ€hendab kaitsmist?
Ăpetaja: MĂ”nikord kĂŒll. Aga sageli tĂ€hendab see hoopis kuulamist, kohalolekut, hoolimist ja Ă”igel ajal öeldud head sĂ”na.
Ăpilane: Aga iseennast?
Ăpetaja: Ka iseennast tuleb hoida nagu silmatera. Oma tervist, vÀÀrikust, sisemist rahu ja piire. See, kes hoolitseb kĂ”igi teiste eest, ei pea iseennast hoidmata jĂ€tma.
đïžđ Tarkusehetk
Hoia oma lĂ€hedasi â enne kui neist saavad mĂ€lestused.
Hoia tervist â mitte alles siis, kui see hakkab kaduma.
Hoia usaldust â sest selle ehitamine vĂ”tab kaua ja lĂ”hkumine vĂ”ib vĂ”tta hetke.
Hoia oma sisemist rahu â sest mitte iga vaidlus ei vÀÀri sissepÀÀsu sinu sĂŒdamesse.
Ja hoia iseennast â mitte egoismist, vaid selleks, et sinus jĂ€tkuks jĂ”udu ka teiste jaoks.
đïžđ·Me ei saa kĂ”ike vÀÀrtuslikku igavesti enda juures hoida.
Kuid saame selle eest hoolitseda nii kaua, kui see on meile antud.
VĂ”ib-olla tasub seepĂ€rast aeg-ajalt endalt kĂŒsida: âMis on minu elus nii kallis, et peaksin seda hoidma nagu silmatera â ja kas ma pĂ€riselt hoian?â
âĂra oota, kuni vÀÀrtuslik muutub mĂ€lestuseks, et mĂ”ista, kui vÀÀrtuslik see oli.â
â Ajatu elutarkus
Vana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine. đïž

