Ühe koolilapse südamest sündinud mõtisklus
„Lapsed ei vaja täiuslikku maailma. Nad vajavad maailma, kus neid märgatakse, kuulatakse ja armastatakse.“
— Ajatu elutarkus
Täiskasvanud küsivad lastelt sageli, kelleks nad tahavad saada. Harvem küsime, millist elu nad soovivad elada.
Ometi võivad laste lihtsad ja siirad vastused tuletada meile meelde väärtusi, mis täiskasvanuks saades mõnikord ununevad.
Õpetaja antud teema
Ühel hommikul kirjutas õpetaja klassitahvlile: „Mida ma elult sooviksin?“
„Täna kirjutage oma unistustest,“ ütles ta. „Mõelge, mida sooviksite saada, kogeda või saavutada. Siin ei ole õigeid ega valesid vastuseid.“
Õpilased asusid kirjutama.
Mõni unistas suurest majast, teine põnevast ametist, kolmas reisimisest ja rikkusest.
Üks õpilane jäi aga pikalt mõtlema. Viimaks võttis ta pliiatsi ja kirjutas.
Mõtisklus „Mida ma elult sooviksin?“
Kui ma oleksin veel päris väike, sooviksin ilmselt palju mänguasju. Kui oleksin täiskasvanu, unistaksin võib-olla heast töökohast, ilusast kodust ja suurest palgast.
Aga praegu olen ma koolilaps ja soovin elult midagi muud.
Ma soovin, et minu kodus oleks rahu.
Et ema ja isa ei oleks kogu aeg väsinud ega muretseks raha pärast. Et neil oleks aega minuga rääkida, mitte ainult küsida, kas õppimine on tehtud ja tuba korras.
Tahaksin, et sööksime vahel kõik koos õhtust, ilma et keegi samal ajal telefoni vaataks. Et me räägiksime, naeraksime ja tunneksime rõõmu lihtsalt koosolemisest.
Ma soovin, et kool oleks koht, kuhu tahaksin minna.
Et keegi ei peaks kartma narrimist, tõukamist ega üksijätmist.
Et õpetaja märkaks ka seda last, kes istub vaikselt viimases pingis ega julge abi küsida.
Ma soovin, et halb hinne ei tähendaks, et olen rumal. Et mulle õpetataks, kuidas paremini õppida, mitte ainult ei öeldaks, mida ma veel ei oska.
Ma soovin endale päris sõpru.
Mitte ainult neid, kes vajutavad minu pildile südamekese või kirjutavad mulle internetis.
Ma tahan sõpra, kellega saab naerda, saladusi jagada ja ka vaikida. Kes jääb minu kõrvale siis, kui mul läheb halvasti, ega räägi minust teistele halvasti.
Ja ma tahan ise õppida olema selline sõber.
Ma soovin, et mind ei võrreldaks kogu aeg teistega.
Mõni laps oskab hästi arvutada, teine laulda, kolmas joonistada või sporti teha.
Mina ei tea veel täpselt, milles olen hea.
Tahaksin, et mulle antaks aega seda avastada.
Ma ei pea olema kõiges kõige parem. Tahan õppida, areneda ja leida midagi, mis mulle tõeliselt meeldib.
Ma soovin, et täiskasvanud kuulaksid lapsi.
Mõnikord öeldakse, et oleme liiga väikesed, et elust aru saada.
Aga ka meie tunneme muret, kurbust, hirmu ja üksindust. Me märkame, kui kodus on pinged või kui kellelgi on raske.
Me ei tea veel kõiki vastuseid, kuid see ei tähenda, et meie küsimused poleks tähtsad.
Ma soovin, et täiskasvanud ei ütleks alati „hiljem“, sest mõnikord vajame neid just praegu.
Ma soovin, et maailmas oleks vähem viha.
Et lapsed ei peaks sõdade pärast kodudest lahkuma ega kartma, mis homne päev toob.
Et inimesed oskaksid erimeelsusi lahendada ilma üksteisele haiget tegemata.
Ma soovin, et loodust hoitaks, sest ka meie tahame kunagi oma lastele näidata puhtaid jõgesid, suuri metsi ja linde, kes kevadel tagasi tulevad.
Ma soovin, et mul oleks lubatud eksida.
Et üks halb otsus ei muudaks mind halvaks inimeseks.
Et võiksin vabandada, tehtut parandada, õppida ja uuesti proovida.
Ma soovin, et mind julgustataks ka siis, kui miski kohe ei õnnestu.
Sest kuidas ma muidu õpin, kui kardan kogu aeg vigu teha?
Ma soovin, et mul oleks aega olla laps.
Ma tahan suureks saada, kuid mitte liiga kiiresti.
Tahan veel mängida, naerda, unistada, sõpradega õues käia ja mõnikord lihtsalt mitte midagi teha.
Ma ei taha, et iga minu päev oleks täis kohustusi ja ootusi.
Tahaksin vahel lihtsalt vaadata pilvi ja mõelda, milline võiks olla minu tulevik.
Ja kõige rohkem soovin ma, et mind armastataks ka siis, kui ma pole kõige tublim.
Kui mu hinded pole head, kui mul on halb tuju või kui ma ei vasta täiskasvanute ootustele.
Ma tahan teada, et olen kellelegi oluline lihtsalt sellepärast, et olen olemas.
Et ma ei pea armastust välja teenima heade hinnete, saavutuste ega eeskujuliku käitumisega.
Kui õpetaja küsiks, kas ma tahan elult palju, siis vastaksin:
Võib-olla tahan tõesti.
Aga ma ei soovi ainult palju asju.
Ma soovin kodu, kus on hea olla, sõpru, kellega rõõme ja muresid jagada, ning julgust kasvada inimeseks, kes ma päriselt olen.
Ja kui ma kunagi suureks saan, tahaksin mäletada, mida ma täna kirjutasin.
Et ma ei unustaks, mis oli mulle lapsena tõeliselt tähtis.
Õpetaja taipamine
Kui õpetaja mõtiskluse läbi luges, jäi ta hetkeks vaikseks.
Ta oli oodanud kirjutisi tulevastest ametitest, rikkusest, kuulsusest ja suurtest saavutustest.
Kuid selle lapse soovid rääkisid hoopis turvatundest, sõprusest, mõistmisest ja armastusest.
Järgmisel päeval küsis õpetaja klassilt: „Mis te arvate, kas inimene peab kõigepealt palju saavutama, et olla õnnelik?“
Üks õpilane vastas: „Võib-olla peab tal kõigepealt olema keegi, kellega oma õnne jagada.“
Õpetaja naeratas.
„Aga kas me peame ootama suureks saamiseni, et oma elu paremaks muuta?“
„Ei pea,“ vastas üks tüdruk. „Me võiksime lõpetada teiste üle naermise.“
„Ja kutsuda mängu selle, kes on üksi,“ lisas poiss.
„Või kodus rohkem aidata,“ ütles kolmas.
Õpetaja vaatas lapsi ja mõistis, et tänane ülesanne oli õpetanud midagi ka talle endale.
Ta kirjutas tahvlile: „Suurte unistuste kõrval ära unusta väikeseid tegusid, millega saad juba täna kellegi elu paremaks muuta.“
Tarkusehetk
Lapsed unistavad tulevikust, kuid vajavad hoolimist juba täna.
Täiskasvanud soovivad neile sageli head haridust, edukat tulevikku ja kindlustatud elu. Need on väärtuslikud eesmärgid, kuid nende kõrval ei tohiks ununeda lapse tänane maailm.
Sest lapsepõlv ei ole üksnes ettevalmistus täiskasvanueluks.
Lapsepõlv on samuti elu – oma rõõmude, murede, avastuste ja väärtusega.
Tänapäeva laste maailm on täis võimalusi, tehnoloogiat ja informatsiooni. Nad võivad suhelda inimestega üle kogu maailma, kuid vajavad endiselt seda, mida lapsed on vajanud läbi aegade: turvatunnet, hoolimist, sõprust ja võimalust olla nemad ise.
Mitte kõik lapsed ei unista ühtemoodi. Mõni soovib saada teadlaseks, teine kunstnikuks, kolmas lihtsalt rahulikku kodu ja õnnelikku perekonda.
Ühegi lapse väärtus ei sõltu aga sellest, kui suuri unistusi ta oskab sõnastada või kui kiiresti ta need täidab.
Võib-olla ei peaks me lastelt küsima ainult, kelleks nad tahavad saada, vaid ka seda, millist elu nad soovivad elada.
Ja mis veel olulisem – võtma aega, et nende vastust päriselt kuulata.
„Laps ei vaja üksnes tiibu, millega maailma lennata. Ta vajab ka juuri, mis annavad talle kindluse, et ta kuulub kuhugi.“
— Ajatu elutarkus
Vana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine.