Hippokrates, kuulus vanakreeka arst ja teadlane
Kuidas haigus tekib?
Haigus pole jumalapoolt saadetud, vaid haiguse põhjuseks on halb vaimne ja füüsiline organismi seisund ning ümbritseva keskkonna halvad tinguimused.
Haigus ei kuku pähe nagu pikne selgest taevast, vaid loodusseaduste pidev rikkumine.
Inimese aju sisaldab paljude haiguste põhjust.
Osa haigusi tekin ainult eluviisist.
Haigus tuleb alati liialdusest või puudusest, st tasakaalu rikkumist.
Kuidas ravida?
Arst peab leidma haiguse tekkimise ja arengu põhjused. Kes teab põhjusi, see saab määrata ravi ja ravivahendid.
Kõrvaldage põhjus, siis läheb ära ja haigus.
Arst peab esmajärjekorras nii väliselt kui ka sõnaga haiget rahustama.
Arst peab kõikide vahendite kaasamisel tooma haige tagasi tema loomulikku looduslikku seisundisse.
Arst peab teadma, et inimest ravides on vaja lähtuda tema loomusest, elueast, aastaajast ja kohast, kus ta elab.
Arst peab jälgima ka tingimusi, milles haige elab, pöörates tähelepanu puhtale õhule, lõhnade ja müra puudumisele.
Arst peab ravima haigust, mitte inimest.
Meditsiin ei ole ainult teadus, vaid ka kunst.
Kui haiget ravitakse halvasti, siis tervenemine sageli ebaõnnestub. Aga hea ravimine viib tihti õnneliku tervenemiseni.
Meie toiduained peavad olema ravivahenditeks, aga ravivahendid peavad olema toiduaineteks.
Mida peab haige ise tegema?
Meditsiinikunst koosneb kolmest elemendist: haigus, haige ja arst.
Ravimine toimub kõige paremini, ki arst haige olemasolevate vaevuste järgi saab teada tulevikku.
Kui sa ei ole võimeline muutma oma elustiili, siis ei saa aidata miski ega keegi.
Kui haige säilitab hea enesetunde ja söögiisu, siis on see võimaliku tervekssaamise kõige parem tunnusmärk.
Mitte ainult arst ei pea kasutama oma tegevuses kõike, mis vajalik, vaid ka haige ise, teda ümbritsevad inimesed ja väliskeskkond peavad arsti tegevusele kaasa aitama.
Mõned haiged, vaatamata paratamatuse teadmisele, saavad terveks ainult tänu sellele, et on kindlad arsti meisterlikkuses.
Organismi taastumine ja isetervendamine/ravi võime
Arukus seisneb loodusele järgnemises.
Arst peab aitama organismil endal haigusega võidelda.
Haigusi ravib arst, kui terveks teeb loodus.
Meditsiin peab aitama organismil terveneda looduslikul teel, tänu selle uskumatult võimsale taastusvõimele ja sisemise doktori juhtimisele.
Kuni 80% haigustest ei vaja üldse preparatiivset, medikamentooset ravi.
Hippokrates pidas tähtsaks mitte diagnoosi, vaid hinnangut haige üldisele seisundile. Põhiliseks ravimeetodiks pidas ta “mõtlevat vaatlemist” haige voodi juures, mis sisaldas üldist vaatlust, kompamist, koputlemist, kuulamist (kõrva vastu rinda ja kõhtu surudes), väljaheidete välimuse ja lõhna uurist. Samaaegselt valis arst ja ravivahendid. Seega, haige põhjaliku läbivaatluse peab alati viima läbi arst isiklikult, ravimise taktika ja strateegia väljatöötamises osaleb efektiivselt arsti ülitark alateadvus.