Ta ei teadnud, kust see mĂľte tuli.
VĂľi pigem â sisemine hääl, mis ilmus justkui ei kuskilt, kuid kĂľlas tuttavalt. See polnud vali. See ei käskinud.
See Ăźtles ainult: âIga mĂľte, tunne, sĂľna ja tegu on seeme, mille vili kĂźpseb sinu teadvuses.â
Ta jäi seisma. Nagu oleks keegi tema sees midagi äratanud.
Kas see tähendas, et tema elu pole juhuslik? Et kþik, mis ta koges, oli seotud tema enda kßlvatud seemnetega?
Ta hakkas märkama.
Märkama, et iga kord, kui ta mþtles endast halvasti,
ilmus tema päeva keegi, kes kordas neid samu sĂľnu â peegeldusena.
Et iga kord, kui ta kellegi kohta sisimas hinnangu andis,
kaotas ta hetkeks Ăźhenduse soojusega.
Ja iga kord, kui ta andis siiralt, ilma ootusteta,
tuli midagi tagasi â mitte tingimata samalt inimeselt, vaid elult endalt.
âSa oled oma tegelikkuse aednik,â sosistas hääl tema sees taas.
Ta mĂľistis, et pole keegi teine, kes peab tema elu korda tegema.
Ta ise on see, kes valib seemned â iga mĂľtte, iga sĂľna, iga väikese teo kujul.
Ta ei tundnud enam sßßd.
Aga ta tundis vastutust.
Mitte raskust, vaid vþimu ärkamist:
Ta istus vaikuses ja Ăźtles endale: âMida sa kĂźlvad, seda sa koged â mitte karistuseks, vaid ärkamiseks.â
Sellest päevast alates hakkas ta jälgima oma sisemaailma nagu aednik kevadist mulda.
Ta kastis kannatlikkusega.
Rohis vanu harjumusi.
Toetas uusi tärkamisi.
Ta mĂľistis, et isegi kui vanad viljad veel kukuvad, on iga uus hetk uus seeme.
âJa iga hetk on uus vĂľimalus kĂźlvata armastust, valgust ja vastutust,â Ăźtles ta iseendale.
Ta ei oodanud enam imesid väljastpoolt.
Ta sai ise imeks.
Inimeseks, kes ei karistanud ennast mineviku eest, vaid þppis, lþi ja ärkas, hetkhaaval, hinghaaval, seeme seemne haaval.
Ăpetaja temas ärkas siis, kui Ăľpilane temas hakkas kuulama.
Ja see oli tema elu suurim viljasaak.

