Aednik enda seesđŸŒč

Ta ei teadnud, kust see mÔte tuli.
VĂ”i pigem — sisemine hÀÀl, mis ilmus justkui ei kuskilt, kuid kĂ”las tuttavalt. See polnud vali. See ei kĂ€skinud.
See ĂŒtles ainult: „Iga mĂ”te, tunne, sĂ”na ja tegu on seeme, mille vili kĂŒpseb sinu teadvuses.“
Ta jÀi seisma. Nagu oleks keegi tema sees midagi Àratanud.
Kas see tĂ€hendas, et tema elu pole juhuslik? Et kĂ”ik, mis ta koges, oli seotud tema enda kĂŒlvatud seemnetega?
Ta hakkas mÀrkama.
MÀrkama, et iga kord, kui ta mÔtles endast halvasti,
ilmus tema pĂ€eva keegi, kes kordas neid samu sĂ”nu — peegeldusena.
Et iga kord, kui ta kellegi kohta sisimas hinnangu andis,
kaotas ta hetkeks ĂŒhenduse soojusega.
Ja iga kord, kui ta andis siiralt, ilma ootusteta,
tuli midagi tagasi — mitte tingimata samalt inimeselt, vaid elult endalt.
„Sa oled oma tegelikkuse aednik,“ sosistas hÀÀl tema sees taas.
Ta mÔistis, et pole keegi teine, kes peab tema elu korda tegema.
Ta ise on see, kes valib seemned — iga mĂ”tte, iga sĂ”na, iga vĂ€ikese teo kujul.
Ta ei tundnud enam sĂŒĂŒd.
Aga ta tundis vastutust.
Mitte raskust, vaid vÔimu Àrkamist:
Kui ma loon, siis ma saan ka ĂŒmber luua. Kui ma olen istutanud hirmu, saan istutada armastust.
Ta istus vaikuses ja ĂŒtles endale: „Mida sa kĂŒlvad, seda sa koged — mitte karistuseks, vaid Ă€rkamiseks.“
Sellest pÀevast alates hakkas ta jÀlgima oma sisemaailma nagu aednik kevadist mulda.
Ta kastis kannatlikkusega.
Rohis vanu harjumusi.
Toetas uusi tÀrkamisi.
Ta mÔistis, et isegi kui vanad viljad veel kukuvad, on iga uus hetk uus seeme.
„Ja iga hetk on uus vĂ”imalus kĂŒlvata armastust, valgust ja vastutust,“ ĂŒtles ta iseendale.
Ta ei oodanud enam imesid vÀljastpoolt.
Ta sai ise imeks.
Inimeseks, kes ei karistanud ennast mineviku eest, vaid Ôppis, lÔi ja Àrkas, hetkhaaval, hinghaaval, seeme seemne haaval.
Õpetaja temas Ă€rkas siis, kui Ă”pilane temas hakkas kuulama.
Ja see oli tema elu suurim viljasaak.đŸŒč
Ostukorv