Ammu aega tagasi, kui olin 20-aastane, kohtasin eakat naist, kes jättis mulle sügava mulje. Ta oli veidi üle 70, tark ja iseseisev, loominguline ja tugev. Ühel päeval pakkus ta mulle väärtusliku tarkusetera, mis jäi minuga igaveseks..
Ta ütles: “Me veedame oma 20ndad ja 30ndad eluaastad, püüdes olla täiuslikud, sest muretseme, mida teised meist arvavad. Me tahame sobituda ja teha kõik õigesti, sest kardame, et meid hinnatakse. Siis, kui jõuame oma 40ndatesse ja 50ndatesse, hakkame end sellest murest vabastama. Mõistame, et meie elu polegi teiste arvamusest sõltuv, ja otsustame, et meid ei huvita enam, mida teised mõtlevad.”
Ta vaatas mind teraselt ja lisas: “Aga tõeliselt vabad me ei saa enne, kui oleme vähemalt 60-70-aastased, ja lõpuks mõistame valusat tõde – keegi ei hooli sinust tegelikult nii palju, kui sa arvad. Inimesed mõtlevad enamasti iseendale. Nad on omaenda elu, murede ja draamadega nii hõivatud, et neil pole aega sügavalt muretseda selle üle, mida sina teed või kuidas sa elad.”
Esialgu tundus see mõte mulle veidi kurb ja üksildane, kuid ta jätkas: “See on tegelikult suur vabastus. Sa oled vaba, sest kõik teised on liiga hõivatud iseendaga, et sinust pidevalt hoolida või sind pidevalt hinnata. Nii et ära muretse selle üle, mida teised sinust arvavad. Tee, mida sa tõeliselt tahad teha. Ole see, kes sa tegelikult oled. Loo, mida sa soovid luua, isegi kui see pole täiuslik. See on sinu elu, ja lõppude lõpuks ei märka keegi su vigu nii palju, kui sa ise arvad. Ja see teadmine on tõeline vabadus.”
See vestlus on jäänud mulle meelde kui meeldetuletus, et elu ei pea olema täiuslik. Meil on vabadus elada oma elu autentsemalt, muretsemata teiste arvamuste pärast. Elu ilu seisnebki selles, et saame jälgida oma kirgi, teha vigu ja luua midagi, mis on meie enda oma. Ja see, et keegi ei märka iga meie sammu, annab meile ruumi kasvada ja olla just sellised, nagu me oleme.
