Meie esivanemad uskusid, et elu voolab nagu jõgi – vahel kiirelt, vahel vaikselt, vahel jääb sootuks seisma.
Aga nad ei kartnud seda. Vaikus ja seisak polnud häda, vaid sõnum. Nad ütlesid:
„Kui vanker toppab, vaata ratta alla, mitte taeva poole.“
Toppamine ei olnud neile mitte eksimus, vaid märguanne. Kui elu jäi seisma, usuti, et tuleb kuulata sügavamalt – sest mõnikord ei tule tee mitte eespoolt, vaid seespoolt.
Nii võime ka meie võtta toppamist mitte kui takistust, vaid kutset peatuda, kuulata ja küpseda.
Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane: „Õpetaja, ma ei saa aru. Ma ei liigu edasi. Olen nagu kinni. Kõik tundub olevat seisma jäänud – mu mõtted, mu teekond, isegi mu palved.
Miks elu vahel meid peatab?“
Õpetaja: „Elu ei peata sind karistuseks, vaid kutseks. Kui toppad, on see märk, et sa ei pea edasi tormama, vaid kuulama.
Kui jõgi ei voola, võib põhjas peituda kivi, mida tuleb märgata, mitte kohe eemaldada.“
Õpilane: „Aga ma kardan. Seismine tundub nõrkusena. Ma tunnen, et kaotan aega.“
Õpetaja: „Mida rohkem sa tormad, seda vähem kuuled, mis sinust vajab tähelepanu.
Toppamine võib olla tarkuse peegel.
Sokrates ütles: „Teadmine algab teadmisest, et sa ei tea.“
Kui seisad, oled hetkes, kus tarkus end ilmutab.“
„Inimese süda mõtleb oma teed, aga Issand juhib tema samme.“
– Õpetussõnad 16:9
„Kes liiga palju kaalub, see ei jõua otsustada.“
– Eesti vanasõna
„Takistused ei murra sind, vaid paljastavad sind.“
– Epiktetos
Õpetaja jätkab: „Vaata lindu puuoksal. Ta ei lenda kogu aeg. Ta ootab. Ta kuulab tuult.
Ta ei topi – ta valmistub. Sina ei pea ennast parandama, vaid ennast kuulama.
Toppamise taga võib olla hinge vaikne sõnum: „Sa ei ole valel teel. Sa oled veel kuulamata.““
Õpilane: „Aga mis saab siis, kui ma seisan liiga kaua? Kui elu möödub ja ma ei jõua kuhugi?“
Õpetaja: „Mis on siht ilma hingeta teekonnata?
Tõeline liikumine sünnib vaikuse sügavusest.
Kui sa seisad ausalt ja ärksalt, siis elu ei möödu – ta valmistab sind ette.
Toppamine ei ole lõpp, vaid paus enne uut rütmi.“
Kokkuvõte – tarkus vaikuse sees
Toppamine ei ole karistus, vaid kingitus.
See on vaikne ruum, kus küpseb uus taipamine.
Kui lubad endal toppamisele vastu mitte võidelda, vaid selle sisse hingata, hakkad märkama: sinus ei seisa mitte elu, vaid hirm.
Ja kui hirm vaibub, võib hakata jälle voolama elu.
„Seisva vee peal ei sõua ükski paat. Aga kui vesi on selge, näed põhjani.“ – Pärimustarkus
„Olge tasa ja teadke, et mina olen Jumal.“ – Psalm 46:10
„Vahel pole vaja teed muuta, vaid peatuda ja vaadata, kes sa oled sellel teel.“
„Kui maa ei kanna, ära süüdista jalgu.“ – Eesti vanasõna
Harjutus – Vaikne vestlus toppamisega
Võta vaikne hetk. Sule silmad. Küsi endalt: „Mida mu seiskumine mulle näidata püüab?“ „Kuhu ma püüan minna, ilma endaga kaasa tulemata?“
Ära vasta kohe. Kuula. Märka.
Kirjuta see üles.
Vahel on toppamise põhjas tee, mida sa pole veel julgenud käia.
Peatumises peitub tee
Elus ei ole alati vaja edasi liikuda.
Mõnikord on kõige suurem julgus jääda seisma.
Mitte mugavusest, vaid tähelepanust.
Mitte hirmust, vaid austusest elu ja enda vastu.
Toppamine ei ole elu eksitus, vaid sisemise küpsemise hetk.
See on aeg, mil nähtamatu muutub kuuldavaks ja peidetud tõed tulevad pinnale.
Nagu vanarahvas ütles: „Kui puu ei kasva kõrgusesse, kasvatab ta juuri.”
Nii kasvatame ka meie. Vaikuses. Peatumises. Sisemaailma sügavuses.
Ja kui aeg on küps, sünnib uus liikumine – mitte välisest survest, vaid sisemisest kutse väest.
Sest tõeline teekond ei alga alati sammust. Ta algab taibust.
Ja see taipamine tuleb sageli alles siis, kui me julgeme… mitte minna.
