Rahvapärimus ütleb: „Tunne on kui tuli – õigesti kasutades soojendab, aga lahti lastes põletab.“
Inimene ei ole ainult mõistus ega ainult süda. Meie sees elab terve orkester tundeid, millest igaüks mängib oma rolli. Mõned helid on rahulikud ja pehmed, teised tormakad ja vali kõlaga. Emotsioon on nagu vesi — see võib olla vaikne järv või tormine jõgi, aga mõlemal juhul on see elu kandja. Küsimus on, kas me oleme selle peremehed või pelgalt juhitavad.
Dialoog
Õpilane: Õpetaja, ma olen kuulnud, et tark inimene ei lase emotsioonidel end juhtida. Kas see tähendab, et ma peaksin oma tunded maha suruma?
Õpetaja: Mitte maha suruma, vaid juhtima. Kui hobune on metsik, viib ta sind sinna, kuhu tema tahab. Kui hobune on taltsutatud, viib ta sind sinna, kuhu sina valid minna. Sama on emotsioonidega — nad on jõud, mis võivad olla kas sinu teenrid või sinu peremehed.
Õpilane: Aga kuidas on siis õige? Ma tunnen vahel viha, vahel rõõmu, vahel hirmu… Kas need ei ole kõik märk sellest, et ma olen nõrk?
Õpetaja: Ei, need on märk sellest, et sa oled elus. Viha võib olla märgutuli, mis näitab, et sinu väärtusi on rünnatud. Rõõm on kütus, mis hoiab sind teel. Hirm võib olla kaitse, mis hoiatab, kuid ta võib ka sulgeda kõik uksed, kui lased tal peremeheks saada.
Õpilane: Ja kui maailm on ebaõiglane? Kui võim rõhub ja maksukoorem painab, kas siis peaks jääma rahulikuks?
Õpetaja: Rahulikuks jah, passiivseks mitte. Vana eesti tarkus ütleb: „Targal mehel on süda soe ja pea jahe.“ Emotsioon olgu tuli sinu südames, aga mitte pime leek, mis põletab kõik ettejuhtuva. Teadlikkus on see anum, mis hoiab tule ohjes ja suunab selle looma, mitte hävitama.
Tsitaate ajatutelt filosoofidelt
„Kes vihastub ilma põhjuseta, muutub vihastumise orjaks.“ – Seneca
„Emotsioon on nagu tuul: see võib laeva purjedesse puhuda või selle kaljudele paisata.“ – Marcus Aurelius
„Tundeid ei pea kartma, neid peab kuulama ja juhtima.“ – Jaan Kaplinski
Emotsioonid on inimliku kogemuse lahutamatu osa. Nad ei ole nõrkuse tunnus, vaid eluenergia väljendus. Nii nagu tuli võib olla kodu soojendaja või metsatulekahju, nii võivad ka tunded olla ehitavad või hävitavad. Küsimus ei ole emotsioonide olemasolus, vaid meie oskuses neid juhtida ja nende väge sihipäraselt rakendada.
Sisemine rahu ei tähenda tuimust ega ükskõiksust — see tähendab teadlikku tasakaalu, kus süda on soe ja pea jääb jahedaks. Kui tunneme ebaõiglust või survet, võib emotsioon olla kütus, mis viib meid tegutsema. Kuid see peab olema suunatud teadlikult ja väärikalt, et mitte kaotada iseenda väärikust ja selgroogu.
Rahvapärimus ja filosoofid õpetavad, et tunded on kui metsik hobune — taltsutamata viib ta meid rappa, aga ohjates saab temast ustav kaaslane, kes viib sihile. Me ei pea emotsioone maha suruma ega nende eest põgenema; peame neid tundma, mõistma ja juhtima.
Kui emotsioon ja mõistus teevad koostööd, sünnib jõud, mis suudab muuta mitte ainult meie endi elu, vaid ka ümbritsevat maailma. Selline jõud ei hävita ega kurna, vaid avab uusi võimalusi ja viib meid lähemale sellele, mida peame õigeks ja väärtuslikuks. Ainult nii saab inimene tunda tõelist rahu — rahu, mis ei sünni passiivsusest, vaid teadlikust ja väärikast tegutsemisest.