Ühel päeval läks isehakanud filosoof Eschina Sokratese juurde, et tema jüngriks hakata.
Ta ütles Sokratesele: “Olen vaene mees ja mul pole teile pakkuda midagi peale iseenda.”
Sokrates vastas: “Ka te ei näe, et tegite mulle suurima võimaliku kingituse?”
Sokratese vastus Eschina pakkumisele kajastab tema sügavat filosoofilist arusaama inimese väärtusest ja tõelisest kingitusest. Kui Eschina ütles, et tal pole midagi pakkuda peale iseenda, vihjas Sokrates sellele, et inimese teadlik kohalolu, pühendumus ja soov õppida on palju väärtuslikumad kui materiaalsed kingitused.
Sokratese filosoofia keskendus sageli sisemisele voorusele ja hinge väärtusele. Ta uskus, et tõeline tarkus ja väärtus ei tule rikkusest ega välistest omanditest, vaid hinges peituvast soovist otsida tõde ja parandada ennast. Sellega seoses on Eschina “iseenda pakkumine” suurim kingitus, sest see tähendab soovi õppida, kasvada ja olla avatud tarkusele. See oli see, mida Sokrates tõeliselt väärtustas.
Sokrates rõhutas pidevalt hinge harimist ja arendas dialoogides arusaama, et vaimne areng on palju olulisem kui maised varad. Seetõttu oli Eschina kingitus – enda pühendamine filosoofilisele teekonnale – tõeliselt hinnaline ja just see, mida Sokrates õppimiseks ja õpetamiseks vajas.