Ühes kauges orus, kus mäed ulatusid pilvedeni, elas šamaan, kelle juurde inimesed tulid oma hinge segadusi selgitama. Ühel varahommikul ilmus tema juurde naine, kelle silmis oli valu ja südames rahutus.
„Šamaan,“ alustas naine vaikselt, „ma tunnen, et mu elu on nagu loojang, mis kunagi päikesetõusuks ei muutu. Ma olen alati unistanud laulda, tantsida, joonistada, lugusid luua ja reisida, kuid igapäevaelu mured on mind sellest eemale hoidnud. Nüüd tunnen, et mu unistused on mu seest kuhtunud, ja koos nendega ka mina.“
Šamaan kuulas teda tähelepanelikult ja ütles lõpuks: „Kui palju aega oled sa pühendanud sellele, et elada oma tõelist elu?“
Naine kortsutas kulmu. „Ma pole kindel. Ma olen alati mõelnud, et kui ma teen kõike õigesti ja lõpetan kõik kohustused, siis jääb aega ka minu unistustele.“
Šamaan raputas pead. „Sinu unistused ei ole miski, mida saad edasi lükata. Nad on nagu seemned – kui sa neid ei kasta ja valguse kätte ei too, kuivavad nad ja koos nendega kuivab ka maa, millest sa ise toitud. Teostamata kutsumus paneb luituma sinu kogu eksistentsi.“
„Aga kuidas ma saan oma elu tasakaalu viia, kui kohustused ei lõpe kunagi?“ küsis naine.
Šamaan tõusis ja juhatas naise jõekese äärde, mille kaldad olid kaetud rohelise muruga. Ta võttis peotäie vett ja lasi selle aeglaselt tagasi voolata. „Vaata jõge. Ta ei püsi paigal, kuid ta voolab harmoonias. Ta ei jookse kiiremini, kui vaja, ja ei peatu, kui kivid talle ette jäävad. Ta liigub alati tasakaalus.“
„Mida see minu jaoks tähendab?“ küsis naine.
„See tähendab, et sinu elu ei peaks olema ainult töö ega ainult unistus,“ vastas šamaan. „Ela tasakaalustatud elu. Õpi iga päev midagi uut, mõtle ja unista. Joonista, laula, tantsi, mängi ja loo lugusid. Ära unusta loodust – mine metsa ja lase sellel sind õpetada. Tee tööd, mida pead tegema, kuid ära lase sellel sind täita. Kõik, mida sa teed, peaks viima sind lähemale iseendale.“
Naine jäi vaikseks. Ta mõistis, et tema rahulolematus ei tulnud ainult välisest maailmast, vaid ka sellest, et ta oli unustanud oma tõelise elu – elu, mida ta ei elanud.
„Aga mis juhtub, kui ma ei muuda midagi?“ küsis ta lõpuks.
Šamaan naeratas õrnalt. „Kui seemet ei kasta, see sureb. Kui jõgi kaotab oma tasakaalu, kuivab ta. Kui sa ei ela elu, mille jaoks sa oled sündinud, siis see elu jääb elamata. Looduses ei ole tasu ega karistust, seal on ainult tagajärjed.“
Sellest päevast alates hakkas naine oma elu ümber kujundama. Ta õppis iga päev midagi uut, veetis aega joonistades, lugusid luues ja lauldes, tantsis ilma põhjuseta ja veetis rohkem aega looduses. Ta avastas, et tema elu ei vaja mitte suurt muutust, vaid väikeseid samme, mis hoiavad teda tasakaalus. Ja koos tasakaaluga hakkasid tema unistused taas õitsema.
Loo moraal: Tasakaalustatud elu tähendab nii unistuste elluviimist kui ka kohustuste täitmist, ilma et ükski neist ülekaalu võtaks. Kui unustame oma kutsumused ja tõelise elu, kuhtume koos nendega. Elada tähendab avastada, õppida ja luua iga päev, mitte oodata ideaalset hetke. 
Inspireeriv lugu “Kutsumuse teekond” tuletab meelde, kui oluline on elada tasakaalus ja pühenduda oma unistustele, mitte ainult kohustustele. Šamaani tarkus näitab, et meie elu kvaliteet sõltub sellest, kui hästi me leiame harmoonia igapäevaelu ja oma hinge tõeliste soovide vahel.
Miks see lugu inspireerib:
Tasakaalu sõnum: Lugu rõhutab, et tasakaalustatud elu toob rahu ja täitumuse, ilma et peaksime valima unistuste ja kohustuste vahel.
Tugev moraal: See tuletab meelde, et teostamata kutsumus ei ole lihtsalt unustatud unistus, vaid see mõjutab kogu meie elu ja heaolu.
Praktiline õppetund: Lugu õpetab, et iga päev saab teha väikeseid samme, et viia ellu oma unistused ja elada harmoonias.
Üleskutse teadlikkusele: See suunab tähelepanu sellele, kui oluline on olla teadlik oma mõtetest, tegudest ja sellest, kuidas me oma elu elame.
Mis lisaks?
Lugu annab ka praktilise juhise: elada iga päev täisväärtuslikult – õppida, luua, liikuda ja nautida elu pisiasju.
See resoneerib kõigiga, kes tunnevad end kinni rutiinis või on unustanud oma unistused.
