Oli kord linnake, kus elasid inimesed, kelle südamed olid nagu majad – avarad, soojad ja täis elurõõmu. Kuid nende majade ümber liikus väikeseid loomakesi nimega Solvumised. Need olid esmapilgul armsad, karvased ja pealtnäha täiesti kahjutud olendid, kes lihtsalt uitasid ringi, otsides kohta, kus olla. Enamik inimesi lasi neil vabalt ringi liikuda, püüdmata neid kinni, ja Solvumised kadusid sama kiiresti, kui olid ilmunud.
Ühel päeval sattus aga noore naise nimega Lea südame majja üks eriti vilgas ja uudishimulik Solvumine. See loomake oli kogemata tema juurde eksinud ja hakkas kohe karjuma:
“Lase mind välja! Ma ei taha siin olla, siin on liiga kitsas ja pime!”
Aga Lea, kes oli just tundnud, et keegi oli teda sõnadega riivanud, otsustas loomakese kinni hoida.
“Sa oled minu oma,” ütles ta. “Ma hoian sind siin, sest sa tuletad mulle meelde, kuidas minuga halvasti käituti.”
Solvumine hüples ja niheles, püüdes väljapääsu leida, kuid Lea ei lasknud tal minna. Ta hakkas loomakest toitma oma mõtetega:
“Kuidas ta võis mulle nii öelda? Kuidas ta võis mind nii halvasti kohelda?”
Solvumine hakkas kasvama. Alguses oli see vaid väike ebamugavustunne, aga peagi hakkas Lea tundma, kuidas tema sees midagi valutama hakkas. “Mu kõht,” kurtis ta. “Mu pea.” Kuid ta ei saanud aru, et valu ei tulnud mitte välismaailmast, vaid tema enda kinnipeetud Solvumisest.
Samas linnas elas ka vana tark naine, kes oli näinud, kuidas Solvumised on inimesi räsinud. Ta tuli Lea juurde ja ütles:
“Lea, ma näen, et oled Solvumise kinni hoidnud. Kas sa tead, et ta ei taha siin olla? Solvumised on loodud vabana elama, mitte inimeste südame majadesse jääma.”
Lea raputas pead. “Aga ma ei saa teda lahti lasta. Kui ma seda teen, siis kes mäletab, et mulle haiget tehti? See on ainus viis, kuidas ma tunnen, et olen õiglane.”
Vana naine naeratas leebelt. “Lea, õiglus ei tule Solvumise hoidmisest. Ta on väike ja saamatu loomake. Kui sa lased ta vabaks, leiad sa rahu oma südames. Solvumise hoidmine ainult nõrgestab sind ja muudab sinu maja varisemisohtlikuks. Lase tal minna ja vaata, kuidas su südame majja naaseb kergus.”
Lea vaatas oma südame sisse. Ta nägi, kuidas Solvumine niheles ja näris, püüdes väljapääsu leida. Esimest korda tundis ta loomakese kahjutust olemust ja mõistis, et teda kinni hoida polnud vajalik.
Ta avas oma südame ukse ja ütles vaikselt: “Mine. Sa oled vaba.”
Solvumine vaatas teda, venitas oma väikeseid käpakesi ja hüppas välja. See kadus kerges tuulehoos, jättes Lea südame kergemaks kui kunagi varem.
Lea tundis, kuidas tema sees taas rahu tärkas. Ta mõistis, et Solvumine ei olnud kunagi tema oma – see oli vaid mööduv külaline, kellel polnud mingit kohta jääda.
Moraal: Solvumised on loomulik osa elust, kuid neid ei pea kinni hoidma. Nad tahavad vabana elada ja ka meie elame paremini, kui laseme nad õigeaegselt vabaks. Hoides neid oma südames, laseme neil meid nõrgestada. Kui me aga avame südame ja laseme neil minna, leiame tagasi rahu ja kerguse.
See inspireeriv lugu esitab lihtsa, kuid sügava õppetunni: solvumise hoidmine teeb rohkem kahju kui head, nii inimesele endale kui ka tema vaimsele heaolule. Lugu aitab näha solvumisest lahti laskmist mitte nõrkusena, vaid tarkuse ja enesehoolduse märgina. See kutsub meid üles vabastama enda sisemust negatiivsest energiast, et luua ruumi rahule, kergusele ja positiivsusele.
Lugu on mõtlemapanev ja annab praktilise vaatenurga emotsionaalsele tervenemisele, pakkudes samas lootust ja lahendust. 
