Ühes linnas elas mees nimega Rafael, kes otsis kogu hingest edu ja rahulolu. Ta unistas suurest elust, kus ta oleks vaba, rahulik ja täis rõõmu. Kuid hoolimata oma soovidest tundis ta alati, nagu miski hoiaks teda tagasi.
Ühel päeval kuulis ta legendi vana targast, kes elas mäe tipus ja kes oskas näidata inimesele tema tõelist olemust. Rafael otsustas minna tema juurde vastuseid otsima.
Kui ta lõpuks targa juurde jõudis, juhatas vanamees ta vaikusesse kambrisse, kus olid kolm peeglit.
„Vaata esimesse peeglisse,“ ütles tark.
Rafael vaatas ja nägi oma mõtteid – seal keerlesid ilusad unistused, suured ideed ja lootus paremale elule.
„See oled sina oma peas,“ ütles tark.
Seejärel suunas ta Rafaeli teise peegli ette. Seal peegeldus tema sõnad – see, mida ta teistele rääkis. Ta märkas, et mõnikord ta rääkis enesekindlalt oma eesmärkidest, kuid teinekord kahtles ja väljendas hirme, mis olid vastandlikud tema unistustele.
„See oled sina oma sõnades,“ ütles tark.
Lõpuks juhatas tark ta kolmanda peegli ette. Seal nägi Rafael oma tegusid – kuidas ta unistas vabadusest, kuid valis mugavuse, kuidas ta soovis julgust, kuid lasi hirmul end tagasi hoida.
Tark pöördus tema poole: „Sinu mõtted, sõnad ja teod on lahus. Sellepärast sa tunned, et elu ei voola vabalt. Sünkroonsus tähendab, et kõik kolm peeglit peegeldavad üht ja sama – kui sa mõtled midagi, pead sa ka rääkima ja tegutsema vastavalt. Ainult siis muutub elu harmooniliseks ja su visioon saab reaalsuseks.“
Rafael jäi vaikseks. Ta mõistis, et kõik tema sisemised konfliktid peegeldusid välises maailmas. Kui ta tahtis oma unistusi teoks teha, ei piisanud ainult soovimisest – ta pidi ka rääkima ja tegutsema vastavalt.
Sellest päevast alates hakkas ta jälgima oma mõtteid, sõnu ja tegusid. Ja mida rohkem need sünkrooni läksid, seda kergemini hakkasid asjad tema elus paika loksuma.
Sest tõeline inimväärikus ei seisne ainult unistamises, vaid julguses elada nii, et mõtted, sõnad ja teod oleksid kooskõlas.