Kes on Kvantmeister?
Kvantmeister ei ela laborites ega templites. Teda ei leidu tiitlite ega rollide järgi, vaid kõige vaiksema nihke hetkes, kus inimene lakkab olemast harjumus ja hakkab olemaks võimalus. Ta on kõndinud ajuga, istunud südamega, aga liigub nüüd väljaspool ennast, igas hetkes värskelt. Teda ei saa järgida – teda saab vaid meenutada, sest osa temast elab meis kõigis.
Intervjueerija (I): Kvantmeister, tänane teema on provokatiivne: “Kuidas vabaneda harjumusest jääda iseendaks?” See kõlab peaaegu nagu reetmine. Kas me ei peakski jääma iseendaks?
Kvantmeister (K): Ah, aga kes on see “ise”?
Enamasti ei jää inimene iseendaks, vaid jääb oma kujutluse külge sellest, kes ta on. See kujutlus on ehitatud minevikust – harjumustest, mälestustest, hirmudest ja identiteedist, mida on korratud piisavalt kaua, et see tunduks tõeline.
Kui me tahame luua uue reaalsuse, ei saa me jääda vanaks versiooniks iseendast.
I: Kas mõistus on see, mis meid vanana hoiab?
K: Mõistus ise pole probleem. Aga tingimuslik mõistus, mis töötab ainult minevikumustrite pealt – see hoiab sind paigal.
Aju on häälestatud ellujäämisele, mitte transformatsioonile. Seepärast me peame teadlikult välja lülitama vanad mõttelainetused, et ruumi teeks uus. Seda ma nimetangi harjumuse katkestamiseks – harjumus jääda vanaks minaks.
I: Kuidas seda teha? Kuidas katkestada automaatseid mustreid?
K: Vaata: sa ei saa korraga “muutuda kellekski uueks”, kui sa pole lakanud olemast see, kes sa olid.
Esimene samm on teadlik katkestus – see võib olla lihtne hetk, kus sa ei vasta harjumuspäraselt, ei kritiseeri ennast, ei vali hirmu.
Kui sa kordad neid katkestusi, hakkab aju looma uusi sünaptilisi mustreid.
Siis tekib uus rada, uus inimene. Mitte vana mina, kes püüab paremini olla – vaid uus sina, kes ei ole mineviku kinnipeetav.
I: Ja meditatsioon? Milline roll on meditatsioonil selles protsessis?
K: Meditatsioon on labor, kus vaikuses katkevad vanad ühendused. Kui sa istud, ilma midagi saavutamata, ja jälgid oma mõtteid – tekib distants.
Sa ei identifitseeru enam iga mõttega.
See distants on vabadus.
Ja vabaduses hakkab esile kerkima kvantmina – mitte identiteet, vaid potentsiaal.
Selles seisundis pole sa enam “see inimene, kes alati…”, vaid see, kes võib olla ükskõik kes.
I: Sa räägid läbipaistvusest – mida see tähendab uue reaalsuse kontekstis?
K: Läbipaistvus tähendab: ma ei pea enam varjama seda, kes ma ei ole.
Kui vanas energias hoiti kinni kuvanditest ja rollidest, siis uus reaalsus sünnib ehedusest.
Läbipaistvus ei ole haprus – see on vankumatu kohalolu, mis ei vaja kaitset.
Sest kui ma olen kohal ilma maskita, siis ma juba loon uut ilma pingutuseta.
I: Milline võiks olla üksainus juhis inimesele, kes tahab alustada?
K: Küsi endalt: “Kas ma loon oma elu mälestuste järgi – või võimaluste järgi?”
Kui vastus on esimene, siis sul on tee minna. Kui teine – siis oled juba hakanud minema.
Ja pea meeles: võimalus ei karju. Ta ootab vaikuses, et sa lõpetaksid jooksmise vanade mustrite järel ja astuksid iseendasse, kes sa veel pole olnud.
Lõpusõna: Teadvuse uks
Kvantmeister tõuseb, vaatab kaugusse – mitte selleks, et põgeneda, vaid et näha kaugemale.
Ta ei jäta hüvastijättu, vaid ainult vaikse mõtte: “Sa ei pea jääma selleks, kelleks elu sind on vorminud.
Sa võid olla selleks, kelleks teadlikkus sind kutsub.”