Intervjueerija: Täna kohtume kellegagi, keda paljud igatsevad, paljud otsivad ja paljud on valesti mõistnud. Tere tulemast, Tõeline Armastus.
Kas sa oled olemas?
Tõeline Armastus: Ma olen olemas…
…aga mitte alati nähtav.
Ma ei tule müra ega ilutulestikuga.
Ma tulen vaikselt – sinna, kus ollakse valmis mitte otsima end teises, vaid leidma teises ruumi iseendale.
Intervjueerija: Sa ütled, et sind hävitavad inimesed, kes ei tea, kuidas armastada. Mida see tähendab?
Tõeline Armastus: Kui inimene arvab, et armastus on kirg või emotsioon, siis ta pettub, kui see tunne muutub.
Kui inimene armastab selleks, et saada midagi vastu, siis ta ei armasta – ta kaubitseb.
Ja kui inimene kardab, omab või piirab, siis ta lämmatab mind enne, kui ma saan kasvada.
Intervjueerija: Mis sa siis oled, kui sa ei ole kirg ega tunne?
Tõeline Armastus: Ma olen mõistmine.
Ma olen ruum, kus teine inimene ei vähenda sind, vaid avardab sind.
Ma ei täida tühjust sinus, vaid meenutan sulle, et sa juba oled tervik.
Ma olen kohalolu, mitte vajadus. Vabadus, mitte klammerdumine.
Intervjueerija: Mis on sinu suurim väärarusaam?
Tõeline Armastus: Et minusse tuleb kukkuda – nagu kaotaks mõistuse või kontrolli.
Ei.
Tõelisse armastusse ei kukuta – sinna tõustakse.
See nõuab teadlikkust, ausust, avatust. See on hinge kasv, mitte meele hullus.
Intervjueerija: Kas sa kunagi lõpped?
Tõeline Armastus: Ma tunnen algust, aga mitte lõppu.
Kui ma olen päriselt kohal, siis ma ei kahane.
Ma muutun, ma küpsen, ma sügavnen, aga ma ei kao.
Kui armastus kaob, siis see ei olnud mina – see oli mingi teine asi, mis pidas end minuks.
Intervjueerija: Mis on armastuse andmise suurim saladus?
Tõeline Armastus: See, et andja ei oota tasu.
Ta ei anna, et saada vastutasu, vaid ta tänab sind, et sa võtsid armastuse vastu.
Armastamine on kingitus, mitte nõue.
Kui sa annad midagi puhtalt, saad sa tagasi palju enamat, kui suudad ette kujutada – mitte läbi teise, vaid läbi iseenda avanemise.
Intervjueerija: Mis on su sõnum neile, kes otsivad sind, aga ei leia?
Tõeline Armastus: Peatu.
Vaata enda sisse.
Kas sa oled valmis armastust mitte võitma, vaid vastuvõtma?
Kas sa julged lasta kellelgi end avardada – mitte täita?
Kui jah, siis ma olen juba sinu lähedal.
Ma ei ela kaugustes. Ma elan sügavustes.
Tõelise Armastuse sosin lõpetuseks:
Armastus ei ole see, mis sind päästab.
Armastus on see, mis lubab sul ennast päästa – koos kellegagi, kes ei takista su tiibu, vaid hoiab sul selga, kui sa lendad.
„Intervjuu Tõelise Armastusega: Tõuse, ära kuku“ on sügavamõtteline vestlus armastuse tegelikust olemusest. Armastus räägib, et ta pole kirg ega ajutine emotsioon, vaid sügav mõistmine, ruum ja vabadus, mis avardab. Tõeline armastus ei ole omamishimu ega vajadus, vaid kohalolu ja teadlik andmine ilma ootusteta. Sellisesse armastusse ei „kukutagi“, vaid tõustakse — samm-sammult iseendaks saades ja teist vabaduses armastades.