„Inimene ei muutu väärtusetuks, kui ta enam ei tooda.
Tema olemasolu on kingitus, sest ta meenutab,
et elu väärtus ei seisne kasulikkuses, vaid armastuses.“
— Albert Schweitzer
Sissejuhatus: Kui vaikus hakkab õpetama
Elu on ring. Noor loob, küpsus juhib, vanadus meenutab.
Kui inimene lõpetab töö, mida ta terve elu tegi, ei tähenda see, et ta on lõppenud.
See tähendab, et ta on muutunud — töötegijast elutunnistajaks.
Ent ühiskond, mis kummardab kasulikkust, ei oska alati näha vaimu vilja seal, kus käed enam ei tööta.
„Tarkus algab austusest nende vastu, kes on tulnud enne meid.
Sest meie juured ei toida ainult minevikku, vaid ka tulevikku.“
— Marcus Aurelius
Lugu: Isa ja kast
Talumees sai vanaks. Käed, mis olid harinud põldu, enam ei jaksanud.
Ta andis talu pojale ja istus päevad läbi verandal, vaadates aeda.
Tema pilgus oli rahu, aga poja südames rahutus.
„Temast pole enam kasu,“ mõtles poeg.
„Mina töötan, tema lihtsalt istub.“
Ühel päeval ehitas poeg suure kasti, tõi selle verandale ja ütles:
„Isa, tule, heida siia sisse.“
Isa ei küsinud midagi. Ta heitis rahulikult kasti ja sulges silmad.
Poeg pani kasti autole ja sõitis kuristiku servale.
Kui ta tõstis käe, et see alla lükata, kostis seest vaikne koputus.
„Poeg,“ ütles isa, „enne kui sa mind viskad, päästa see kast.
Seda läheb sul tulevikus vaja, kui su enda pojast saab mees.“
Poeg tardus.
Isa vaikus ütles kõik, mida sõnad ei suutnud.
Ja korraga mõistis ta — inimene ei muutu väärtusetuks, ta muutub peegliks.
Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane: Õpetaja, miks on nii, et inimesed väärtustavad alles siis, kui kedagi enam pole?
Me mõistame alles pärast kaotust, kui palju me tegelikult võlgneme neile, kes enne meid olid.
Õpetaja: Sest inimene, kes elab ainult kasulikkuses, ei näe veel olemise väärtust.
Ta mõõdab elu töö ja tulemuse järgi, mitte hinge valguse järgi.
Ent see, kes oskab näha vanas rahu, näeb elu küpsemist, mitte hääbumist.
„Vanadus ei ole lõpp, vaid inimese hinge aeglane puhkemine nähtavale.
Kui noorus on leek, siis vanadus on valgus.“
— Paulo Coelho
Õpilane: Aga miks isa ei pahandanud, miks ta ei protestinud?
Kas ta oli alla andnud?
Õpetaja: Ei, ta oli mõistnud.
Tõeline tarkus ei karju, ta sosistab.
Isa teadis, et elu õpetab poega ise — mitte sõnade, vaid tagajärgede kaudu.
Ta teadis, et kes kord unustab juured, seisab peagi ise ilma mullata.
„Kes lükkab minema oma vanemad, lükkab minema iseenda tuleviku.“
— Bert Hellinger
Tarkusehetk – õpetajalt
Õpetaja ütles: „Kui inimene enam ei saa anda oma jõudu, jääb talle veel anda oma kohalolu.
Ja kohalolu on kõige puhtam kingitus, sest see ei nõua midagi vastu.
Kui me ei suuda enam töötada, jääb meil veel võimalus õnnistada.
Kui me ei saa enam külvata, võime olla viljakas muld, millest teised kasvavad.“
„Elu ring on nagu tuli — vanad kannavad hõõguvat sütt,
et noored saaksid sellest süüdata oma leegi.“
— Aafrika vanasõna
Õpilase taipamine ja kokkuvõte
Õpilane ütles tasa: „Nüüd ma mõistan — kasutu elu ei ole elu, mis ei tee,
vaid elu, mida teised enam ei oska näha.
Isa, kes istub verandal ja vaatab aeda, ei ole laisk,
ta on lihtsalt õppinud olema, mitte tegema.
Ta on õppinud vaatama elu rahu pilguga — ja see on kõrgeim töö.“
„Töö täidab päeva. Armastus täidab elu.“
— Khalil Gibran
Lõppsõna: Elu väärtus ei ole kasulikkus, vaid kohalolu
Tõeline väärtus sünnib mitte jõust, vaid tarkusest.
Inimene, kes on elanud kaua, ei kanna mitte ainult oma elu, vaid ka kõigi eelnevate põlvkondade kogemust.
Ja ühel päeval, kui aeg meid endid verandale istuma kutsub, soovime me, et keegi ei näeks meis mitte „kasutut“,
vaid inimest, kes on jõudnud elamise vaikuse juurde.
„Kui austad neid, kes on sind loonud, jääb su hing terveks.“
— Hopi pärimustarkus
Isa ei olnud kasutu. Ta oli valgus, mille nägemiseks pidi poeg kõigepealt silmad avama.