…kus iga sõna kannab vaikust ja iga vaikus peegeldab sügavamat mõistmist.
Kuulamine ei ole kõrvade töö. See on südame valmisolek olla teise inimese juures täielikult.
Tänapäeval räägitakse palju, aga kuulatakse harva. Kuulamine on justkui kadunud kunst, mida hinnati vanasti rohkem kui kõnelemist.
Meie esivanemad ütlesid: „Kõnele seitse korda vähem, kuula seitse korda rohkem.“
Tõeline kuulamine ei tähenda lihtsalt vaikimist, kuni teine lõpetab – see tähendab kuulmist ilma mõistmist katkestamata. See on kohalolek, mis annab ruumi, kuhu teine inimene saab iseend täielikult asetada.
Õpetaja ja õpilane lauda ääres, pliit praksumas
Õpilane: Õpetaja… miks on nii raske tunda, et mind päriselt kuulatakse?
Ă•petaja: Sest enamik inimesi ei kuula, nad ootavad oma korda vastata.
Aga kuulamine ei ole reaktsioon. See on vahepeatus mõistmise ja mõistmise vahel.
Õpilane: Kuidas siis kuulata nii, et teine tunneks end tõesti kuulduna?
Õpetaja: Ole nagu mets pärast vihma – vaikne, avatud ja lõhnad täis.
Ă„ra katkesta. Ă„ra otsusta. Ă„ra paranda.
Lihtsalt… ole koos temaga selles, mida ta jagab.
„Kui kuulad kellegi valu ära ilma parandada üritamata, oled loonud ruumi, kus hakkab sündima tervenemine.“
— Henri Nouwen
Õpilane: Aga kas see ei võta mind tühjaks, kui ma nii palju kuulan?
Ă•petaja: Vaid siis, kui sa kuulad oma rahu arvelt.
Tõeline kuulaja ei ime endasse, vaid peegeldab rahus tagasi.
„Sõna võib avada ukse. Aga kuulamine viib sisse.“
— Pärimuslik ütlus
Pärimuslik mõistmine: kuulmine kui hingamise teine pool
Meie rahvas on öelnud: „Kes räägib palju, kuuleb vähe. Kes kuulab palju, saab targaks.“
Vanasti istuti vaikuses: leiva lõikamise ajal, karjas olles, sauna eesruumis. Kuulati mitte ainult teineteist, vaid tuult räästaste all, hobust haigutamas, pliidi halge praksumas.
Kuulamine oli osa elust, nagu savi, millest tarkus vooliti.
„Kõik, mis on sügav, sünnib vaikselt – ja kuulaja südames.“
Kuulamise kunst ei seisne selles, kui hästi me mõistame öeldut, vaid kui palju ruumi me anname öeldule, et see saaks olla.
Kui inimene tunneb, et teda kuulatakse ilma hinnanguta, siis ta hakkab kuulama ka iseennast.
Ja just seal – vaikuse sees, kus sõna sünnib kuuldavaks – algab mõistmine.
„Tark ei ütle alati rohkem. Ta kuulab paremini.“ — Eesti vanasõna
„Kuulamine on armastuse teine nimi.“ — Thich Nhat Hanh
„Kui sa kuulad nii, et vaikust ei katkesta, siis kuulad sa hinge, mitte ainult sõnu.“ — John O’Donohue
„Suu võib eksida, aga süda, mis kuulab, ei valeta.“ — Rahvasuu