Elas kord mees, kes oli kogu elu otsinud ideaalset naist. Ta tahtis leida naise, kes oleks kõige ilusam, kõige targem ja kõige edukam. Kuid hoolimata kõigist oma otsingutest ja kohtumistest, ei leidnud ta kunagi seda, mida otsis. Ta tundis end alati tühjana ja rahuldamatuna.
Ühel päeval kohtas ta naist. Neiu ei olnud kõige ilusam, ei olnud kõige targem ega ka kõige edukam sotsiaalses mõttes. Kuid oli midagi erilist tema juures, mis tõmbas meest tema poole. Ta tundis end tema läheduses rahulikuna, kindlana ja mehelikuna.
Noormees mõistis peagi, et see, mida ta tegelikult otsis, ei olnud naise väline täiuslikkus, vaid tunne, mida ta naise läheduses olles koges. Neiu ei kinkinud noormehele mitte oma ilu, mõistust ega sotsiaalset edu, vaid olekut – erilist, sooja ja toetavat olekut, mis pani mehe tundma end kõige parema versioonina endast.
Neiu nautis noormehe seltskonda ja imetles teda sellisena, nagu ta oli. See imetlus ja siiras nautimine lõi noormehele erilise oleku, mida ta polnud kunagi varem kogenud. See oli olek, kus ta tundis end tõeliselt mehelikuna, enesekindlana ja armastatuna.
Mees mõistis, et tõeline naine ei ole sugugi kõige ilusam, tark ega edukas, vaid see, kes suudab luua erilise oleku. Oleku, mis muudab mehe tugevaks ja õnnelikuks.
Loo moraal: Mees ei armasta mitte naist, vaid oma olekut tema kõrval. Tõeline naine ei kingi mehele mitte mõistust, ilu, keha ega edu, vaid erilise oleku. See eriline olek, kus mees tunneb end mehelikuna ja väärtuslikuna, on see, mis tõeliselt loeb. Naine, kes loob mehele selle erilise oleku, on alati armsaim. Selle oleku poole püüdleb mees alati – nagu magneti poole.
Seega, kallid naised ja mehed, mõistkem, et tõeline side ja armastus peituvad meie võimes luua üksteisele eriline olek, mis toob esile meie parimad küljed ja paneb meid tundma end tõeliselt elusana ja armastatuna.
Tundmatu autor