Vaikses varahommikus istusid õpetaja ja õpilane mäenõlval. All orus virvendas udu, päike polnud veel tõusnud.
Õpilane vaatas eemal helendavat silmapiiri ja küsis: „Õpetaja, miks ma tunnen, et olen kogu aeg kellelegi võlgu? Et keegi nagu kontrollib mind – ütleb, mida ma tohin tunda, uskuda, teha…“
Õpetaja vaikis hetke. Siis murdis ta peopesas lahti väikese pähkli.
„Kas sa tead, miks Looja ei purusta ise pähkleid?“ küsis ta.
Õpilane raputas pead.
„Sest Jumal annab meile pähkleid – kingitusi, teadmisi, võimalusi, aga nende avamine on meie valik. Kui annad pähkli kellegi teise kätte, et tema purustaks, loobud sa oma väest. Nii teed sinust inimene inimese orja.“
„Aga kui ma kardan,“ sosistas õpilane, „kui ma ei julge vastu seista?“
Õpetaja naeratas õrnalt. „Siis küsi endalt: kellel on sinu hirmu üle võim – Loojal või inimesel? Looja ei tekita sinus kunagi hirmu. Tema kutsub sind alati läbi vabaduse ja armastuse. Kui tunned hirmu, siis tea, et sa kuuled kellegi teise häält.“
Õpilane noogutas aeglaselt. Ta silmitses oma peopessa jäänud pähklit – ja pigistas selle vaikuses katki.
„Ma arvan, et ma sain aru,“ ütles ta.
„Ma tahan kuulata häält, mis ei sunni, vaid kutsub.“
Õpetaja noogutas. „Siis oled sa valmis elama vaba inimese elu – Looja valguses, mitte inimeste varjus.“
Orjus ei alga käeraudadest, vaid mõtetest. Ja vabadus ei sünni väljastpoolt, vaid seest.