Õpilane istus kivisel künkal, käed rusikas, silmad punnis vihast.
„Ma ei taha enam temaga rääkida!” sisistas ta. „Ta toob minus välja… midagi, mida ma vihkan. Ma ei ole selline! Aga tema paneb mind karjuma. Ma ei ole kuri – aga tema kõrval ma tunnen, nagu oleksin.”
Õpetaja istus ta kõrvale. Vaikselt. Mitte, et vastata, vaid et olla kohal.
„Kas sa tead, et igas inimeses elab koletis?” küsis ta lõpuks.
Õpilane noogutas vaikselt. “Aga ma ei taha, et minu oma välja pääseb…”
Õpetaja korjas maast ühe kivi ja hoidis seda peos.
„Koletis sinus ei ole kuri. Ta on hirmunud. Ta on see osa sinust, kes ei taha jälle haiget saada. Ta ilmub siis, kui sa tunned, et sind ei kuulata, ei märgata, ei armastata.”
Ta vaikis hetke ja jätkas siis:
„Aga kui keegi paneb su koletise tantsima iga kord, kui ta räägib või vaikib, siis küsi endalt: Kas see inimene aitab mul ennast mõista? Või lihtsalt vajutab järjest mu haavadele?”
Õpilane vaatas kaugusesse, silmad veidi pehmemad.
„Ja kas see tähendab, et ma peaksin… lahkuma?” küsis ta vaikselt.
„Kui inimene paneb sind pidevalt muutuma kellekski, keda sa ei taha olla – siis see ei ole õpetus. See on vangistus,” vastas Õpetaja.
„Aga kui keegi toob sinus esile rahu, hoolimise, pehmuse, ja paneb sind muretsema, kas ta ikka vaatab enne tee ületamist mõlemale poole… siis sa tead. See on päris.”
Õpilane noogutas. Mitte mõistuse, vaid südamega.
Ja ta sai aru – mõned inimesed õpetavad meid läbi armastuse. Teised läbi valu. Ja mõlemas on tarkus.
Meie teele satuvad inimesed, kes näitavad meile midagi meist endast. Mõned teevad seda õrnalt – nad armastavad meid nii, et me hakkame ka iseennast rohkem armastama.
Teised näitavad meile haavu, mida me pole veel tervendanud. Nende kohalolek toob välja meie varjud, hirmud, ebakindlused.
Ja ometi… mõlemad õpetavad.
Mõlemad aitavad meil kasvada. Mõlemad peegeldavad midagi, mida peame märkama.
Aga… Kui inimene õpetab meid korduvalt läbi valu, kui me peame pidevalt ennast kokku lappima tema järel, kui me unustame enda väärtuse ja hinge, siis see ei ole enam areng – see on kurnatus.
Elu ei eelda, et me jääksime sinna, kus pidevalt valutab.
Tarkus ei tähenda kannatuse romantiseerimist, vaid õppimist ja edasi liikumist.
Mõnikord on suurim küpsus mitte jääda „õppetundi kordama“, vaid öelda: “Ma olen õppinud. Aitäh. Aga nüüd lähen edasi.”
