Elu on tÀis vÀiteid. MÔned neist tulevad sÔpradelt heasoovlikult, mÔned vÔÔrastelt hooletult, mÔned aga meie enda seest sosinal vÔi karjena. Nagu tuul, mis puhub kord lÀÀnest, kord idast, vÔivad need sÔnad painutada meie meelt, kui me pole juurdunud. Just seetÔttu on filosoofid ja pÀrimused Ôpetanud pÔlvest pÔlve: vÀited ise ei mÀÀra meie olemust, vaid see, kuidas me neid kuuleme ja nendega suhestume.
Filosoofid ja mĂ”tlejad, kes on elanud sajandeid enne meid, kĂ”nelevad ikka â nende sĂ”nad on nagu kaja, mis ei vaibu ajas. Kui pĂ”imime nende tarkuse omaenda lugudesse, muutuvad nad taas elavaks vestluskaaslasteks. Nii saab meie sisemine dialoog osaks suuremast ajatutest hÀÀltest koosnevast koorist â vanade filosoofide, pĂ€rimuse ja meie enda hinge ĂŒhisest laulust.
Nagu eesti vanasĂ”na ĂŒtleb: âKoer haugub, tuul kannab.â Just nii on ka vĂ€idetega â nad vĂ”ivad kĂ”lada lĂ€rmakalt, kuid kui sĂŒda on rahus, kannab elu need minema. Ăige kĂŒsimus ei ole mitte see, mida vĂ€ited teevad, vaid see, kuidas meie neile vastame â kas rahus vĂ”i rahutuses, kas sisemises tarkuses vĂ”i vĂ€lises tormis.
Dialoog
đšâđ Ăpilane: Ăpetaja, ma kuulen iga pĂ€ev vĂ€iteid â mĂ”ned kiidavad, mĂ”ned laidavad, mĂ”ned ajavad segadusse. MĂ”nikord tunnen, et olen nende meelevallas. Kuidas tulla toime ĂŒkskĂ”ik millise vĂ€itega siin pĂ€ikese all?
đšâđ« Ăpetaja: RÀÀgi mulle, Ă”pilane â kui keegi ĂŒtleb, et taevas on roheline, kas taevas selle peale vĂ€rvi muudab?
đšâđ Ăpilane: Ei muuda. Taevas jÀÀb ikka taevaks.
đšâđ« Ăpetaja: Siis miks peaks sinu hing muutuma iga kord, kui keegi midagi ĂŒtleb? Marcus Aurelius meenutab: âKui sind solvab miski, siis pole see asi ise, vaid sinu hinnang selle kohta.â Kas nĂ€ed, vĂ€ide ei ole see, mis sind haavab, vaid sinu hinnang.
đšâđ Ăpilane: Aga kui vĂ€ide on terav, kuidas ma saan mitte haiget saada?
đšâđ« Ăpetaja: KĂŒsin sinult: kas sĂ”na ise on nuga vĂ”i sina annad talle tera? Epiktetos ĂŒtleb: âInimesele ei tee haiget see, mida öeldakse, vaid see, kuidas ta seda vĂ”tab.â Kui sa ei terita sĂ”nu oma mĂ”ttes, kas nad lĂ”ikavad?
đšâđ Ăpilane: Ma arvan, et ei lĂ”ikaâŠ
đšâđ« Ăpetaja: Just nii. NĂŒĂŒd ĂŒtle â kas sa pead igale vĂ€itele vastama?
đšâđ Ăpilane: Tundub, et ei peaâŠ
đšâđ« Ăpetaja: Tarkus ĂŒtleb: âTargem annab jĂ€rele.â (Eesti vanasĂ”na). Aga ĂŒtle mulle, kas jĂ€releandmine on alati nĂ”rkus vĂ”i vĂ”ib see olla tugevus?
đšâđ Ăpilane: Kui see sÀÀstab minu rahu, siis vĂ”ib see olla hoopis tugevus.
đšâđ« Ăpetaja: NĂ”nda mĂ”tles ka Sokrates: âTark ei pĂŒĂŒa vaielda, vaid otsib tĂ”de.â Kui sa loobud tĂŒhjast vaidlusest, kas sa kaotad midagi vÀÀrtuslikku?
đšâđ Ăpilane: Ei, pigem hoian jĂ”udu alles.
đšâđ« Ăpetaja: Hea. Aga kui paljud ĂŒtlevad sama vĂ€idet, kas see teeb sellest tĂ”e?
đšâđ Ăpilane: Ei tee, sest tĂ”de ei sĂ”ltu hÀÀlte arvust.
đšâđ« Ăpetaja: Just nii ĂŒtles Hannah Arendt: âTĂ”de ei sĂ”ltu hÀÀlte arvust.â Ja vanarahvas lisas: âKoer haugub, kuu jÀÀb sĂ€rama.â Kas kuu valgus kustub sellepĂ€rast, et keegi seda eitab?
đšâđ Ăpilane: Ei kustu.
đšâđ« Ăpetaja: Nii on ka sinu sisemise tĂ”ega. Nietzsche tuletab meelde: âKes on pĂ”hjaga, seda ei kĂ”iguta pinnavirvendus.â Kui sinu juured on sĂŒgaval, kas sĂ”nad suudavad sind murda?
đšâđ Ăpilane: Ei. Nad vĂ”ivad painutada, aga mitte murda.
đšâđ« Ăpetaja: Nii see on. Siis kĂŒsin sinult viimase: kumb on tĂ€htsam â vĂ”ita vaidlus vĂ”i sĂ€ilitada rahu?
đšâđ Ăpilane: SĂ€ilitada rahu.
đšâđ« Ăpetaja: Ja see ongi sinu tee. Nagu pĂ€rimus ĂŒtleb: âKes tĂ”de sĂŒdames hoiab, sel ei ole vaja tĂ”estada.â
Vahepeegeldus
Ăpetaja ei andnud valmis vastuseid, vaid esitas kĂŒsimusi, mis suunasid Ă”pilast sĂŒgavamale vaatama. Nii sĂŒndisid vastused mitte Ă”petaja suust, vaid Ă”pilase enda sĂŒdamest. See ongi Sokratese tarkuse sĂŒgavus â ta ei tahtnud panna Ă”pilasi endale uskuma, vaid Ă”petas neid ise avastama.
Filosoofide sĂ”nad ja pĂ€rimuse hÀÀled said siin teeviidadeks. Nagu vanad rahvad ĂŒtlesid: âKui jalg on astunud, ei saa sammu tagasi vĂ”tta, aga saab astuda uue sammu paremini.â Nii ka vĂ€idete puhul â neid ei saa tagasi vĂ”tta, kui nad on kord öeldud, kuid meie jĂ€rgmine samm saab alati olla targem, teadlikum ja juurdunum.
KokkuvÔte
Kuidas tulla toime ĂŒkskĂ”ik millise vĂ€itega siin pĂ€ikese all? Mitte vĂ”ideldes iga sĂ”naga, vaid Ă”ppides nĂ€gema nende tĂ”elist kaalu. MĂ”ni vĂ€ide on kerge kui tolm ja kaob tuule kĂ€es. MĂ”ni vĂ€ide kannab tera tĂ”de ja kutsub meid Ă”ppima. MĂ”ni vĂ€ide aga kĂ”lab vaid hirmust vĂ”i teadmatusest â ja siis on targem vaikus kui vastus.
Filosoofid, mĂ”tlejad ja vanarahva pĂ€rimus sosistavad ĂŒhel hÀÀlel: vĂ€ited on mööduvad, kuid hing on pĂŒsiv. Nagu kuu, mis sĂ€rab ikka, ka siis, kui koer haugub tema poole. Nagu puu, mille juured on sĂŒgaval, ei murra teda ĂŒkski torm.
SellepĂ€rast jÀÀb kĂ”ige olulisemaks mitte vĂ€idete maailm, vaid meie enda sisemine rahu. Kui sĂŒda on selge ja juured sĂŒgaval, siis on kĂ”ik vĂ€ited vaid tuule sosin, mis ei saa röövida meie rahu.
đż âKes tĂ”de sĂŒdames hoiab, sel ei ole vaja tĂ”estada.â â Eesti pĂ€rimus

