Kaugel maal, kus mäed kohtuvad roheliste niitudega, elas kari rahulikke lambaid. Nende elu oli rahulik ja muretu, sest neid kaitses tark karjus, kes valvas, et hundid neile liiga ei teeks. Kuid üks hunt oli kaval. Ta oli kuulnud lammastest ja teadis, et neil on kõige maitsvam liha. Aga karjus ja tema valvsad koerad hoidsid teda eemal.
Ühel päeval tuli hundil geniaalne mõte: “Kui ma näeksin välja nagu lammas, saaksin nende sekka hiilida ja nad poleks sugugi ettevaatlikud.”
Hunt asus tegutsema. Ta leidis metsast maha jäänud lambanaha ja viskas selle endale selga. Teda polnud peaaegu võimalik teistest lammastest eristada. Peegeldes oma peegelpildist jões, urises ta vaikselt: “Täiuslik!”
Kaval hunt liikus aeglaselt üle niidu, otse lambakarja poole. Lambaid märgates liikus ta nende hulka, käitudes täpselt nagu üks neist. Ükski lammas ei kahtlustanud midagi, sest nad nägid ainult teist lammast oma seas.
Päevad möödusid ja hunt liikus vaikselt karjas, oodates täiuslikku hetke rünnakuks. Ta sai lammastest aimu ja õppis, kuidas nad liiguvad, kellega nad suhtlevad ja millised on nende harjumused. Kuid mida kauem ta nende seas viibis, seda rohkem hakkas ta tajuma midagi kummalist – lambad polnud nii rumalad, kui ta arvas. Üks vana ja tark lammas, nimega Valge Vill, jälgis teda pidevalt. Tema teravad silmad märkisid üles iga väiksema kõrvalekalde.
Ühel õhtul, kui lambad olid magama jäämas, astus Valge Vill hirmutavalt hundile ligi ja sosistas: “Arvad, et me ei tea, kes sa oled? Me kõik teame, et sa pole lammas. Aga me oleme oodanud… me teame, mida sa kavatsed teha.”
Hunt tardus hirmust ja tema maskeering ei tundunud enam nii turvaline. “Mida sa mõtled?” küsis hunt, üritades veel oma rolli säilitada.
Valge Vill vastas: “Sul võib olla meie välimus, kuid sul ei ole meie südant. Sa ei kuulu siia.”
Selleks ajaks oli kogu kari juba ärkvel ja piiras hundi ümber. Nad polnud sugugi abitud nagu hunt arvas, ja hunt mõistis, et ta oli teinud saatusliku vea. Ta põgenes karjast kiiremini, kui oli tulnud, jättes maha lambanaha.
Lambad vaatasid, kuidas hunt kadus, ja Valge Vill ütles vaiksel häälel: “Olge alati ettevaatlikud nende suhtes, kes näivad liiga sarnased. Tõde peitub sageli sügavamal kui silmad näevad.”
“Hunt lambanahas” on klassikaline metafooriline lugu. Metafoorina tähistab see lugu inimesi, kes varjavad oma tõelisi kavatsusi või iseloomu, püüdes näida heatahtlikena või süütutena, kuigi tegelikult on neil pahatahtlikud eesmärgid. Selles loos hunt esindab ohtu või kurjust, kes maskeerib end lambaks, süütuse ja rahumeelsuse sümboliks, et ära kasutada teisi
Välimus võib petta, kuid tõeline olemus tuleb alati ilmsiks. Kavalus ja petlikkus võivad ajutiselt edu tuua, kuid lõpuks viib ausus kaugemale.
Matteuse 7:15 ütleb: “Hoiduge valeprohvetite eest; nad tulevad teie juurde lambanahas, seestpidi aga on kiskjad hundid! ” See on hoiatus olla ettevaatlik nende suhtes, kes näivad olevat õiged, aga tegelikult on nende motiivid ja käitumine vale.