Sissejuhatus – pärimustarkuse hääl
Vanad targad on rääkinud, et inimene sünnib siia maailma kahe kingitusega:
hingega, mis otsib oma teed, ja teadvusega, mis õpib seda teed mõistma.
Elu jooksul õpib inimene tundma maad, millel ta kõnnib, inimesi, kellega ta kohtub, ja radu, mis teda läbi rõõmu ja katsumuste juhivad. Kuid kõige pikem ja sügavam rännak ei kulge üle mägede ega läbi metsade.
See kulgeb inimese enda sisse.
Rahvatarkus ütleb: kes otsib maailma, leiab palju radu; aga kes otsib iseennast, leiab kodu.
Sest enne kui inimene õpib tundma maailma, peab ta õppima tundma iseenda olemust.
Ma võtan endale voli olla just see, kes ma olen – oma vooruste ja oma puudustega.
Ma tunnistan oma inimlikkust ega häbene seda.
Ma tean, et mul on õigus inimlikule tähelepanule – õigus olla kuulatud, mõistetud ja arvesse võetud.
Mul on õigus sellele, et minuga käitutakse lugupidavalt ja väärikalt.
Ma ei luba enda narritamist ega enesega manipuleerimist.
Ma ei loovuta oma sisemist väärikust.
Selgelt ja rahulikult annan ma mõista, et minu huvid ja vajadused on väärt arvestamist.
Samal ajal püüan ma iseendaga toime tulla ega kasuta oma abitust teiste mõjutamiseks.
Ent ma ei karda ka tunnistada oma muret. Kui vaja, julgen ma abi küsida.
Sest ma tean: iseenda silmis midagi väärt olla on suurem kui elada ainult teiste tunnustuse najal.
Kui ma nõuan lugupidamist enda vastu, suhtun ma sama lugupidavalt ka teistesse.
Ma seisan meelekindlalt vastu katsetele mind eirata või alla suruda,
kuid ma ei alahinda ka teisi ega püüa kedagi alistada.
Sest tõeline väärikus ei tõsta ennast teiste kohale – see seisab rahulikult oma jalgel.
Mina olen – see, kes…
Ma olen see, kes mõtleb – ja mu mõtted on seemned, millest kasvab mu elu.
Ma olen see, kes näeb – ja mu pilk värvib maailma, milles ma elan.
Ma olen see, kes kuuleb – ja iga heli kannab endas sõnumit minu hingele.
Ma olen see, kes tajub – ja mu meeled on sillad nähtava ja nähtamatu vahel.
Ma olen see, kes räägib – ja mu sõnad on seemned, mis võivad juurduda teise südames.
Ma olen see, kes valib – ja iga valik kujundab mu teed.
Ma olen see, kes sööb – ja iga suutäis kasvatab kas mu jõudu või mu nõrkust.
Ma olen see, kes usub – ja mu uskumused võivad olla kas mu piirid või mu vabadus.
Ma olen see, kes keskendub – ja sinna voolab mu eluenergia.
Ma olen see, kes armastab – ja see, keda ma armastan, jätab jälje mu hinge.
Ma olen see, kes loob – ja iga looming on minu sisemaailma peegeldus.
Ma olen see, kes on tänulik – ja tänu avab mu südame küllusele.
Ma olen see, kes andestab – ja andestus vabastab mind ahelatest, mida ma ise olen kandnud.
Vaikuse tarkus
Ma olen see, kes kuulab vaikselt – ja seal kuulen ma oma tõelist häält.
Ma olen see, kes märkab vaikselt – ja näen seal elu pisimatki imet.
Ma olen see, kes mõtleb vaikselt – ja seal sünnivad mu kõige selgemad vastused.
Ma olen see, kes unistab vaikselt – ja mu unistused on sillad tulevikku.
Ma olen see, kes loodab vaikselt – ja lootus hoiab mu südant soojana ka pimeduses.
Ma olen see, kes usaldab vaikselt – ja usaldus kannab mind üle tormise vee.
Ma olen see, kes kogeb vaikselt – ja iga hetk muutub seal tähenduslikuks.
Ma olen see, kes mäletab vaikselt – ja mälestused hoiavad mu juuri elus.
Ma olen see, kes igatseb vaikselt – ja igatsus juhatab mind koduteele.
Ma olen see, kes kardab vaikselt –ja hirm õpetab mind leidma julgust.
Ma olen see, kes austab vaikselt – ja austus kasvatab mu hinges väärikust.
Ma olen see, kes hoiab vaikselt – ja hoidmine annab mulle jõu püsida.
Ma olen see, kes otsib vaikselt – ja otsing viib mind iseendani.
Ma olen see, kes leiab vaikselt – ja leidmine on nagu valgus, mis jääb.
Ma olen see, kes kaotab vaikselt – ja kaotus vabastab mu käed uute kingituste jaoks.
Ma olen see, kes annab vaikselt – ja andmine on mu tõeline rikkus.
Kokkuvõte – pärimustarkuse hääl
Esivanemate tarkus ütleb, et inimene võib rännata läbi maailma ja õppida tundma paljusid radu, kuid suurim ja sügavaim rännak on alati see, mis viib iseenda juurde.
Inimene ei ole ainult see, mida ta teeb või mida teised temast arvavad.
Ta on ka see, mida ta mõtleb, tunneb, usub ja kannab oma südames.
Just seal, inimese sisemises vaikuses, kujuneb tema tõeline olemus.
Rahvatarkus teab, et kõik, mida inimene elus kogeb, jätab temasse jälje ja õpetab teda. Mõni õppetund tuleb rõõmus, mõni katsumuses, kuid iga kogemus avab inimesele killukese tema enda sügavamast tõest.
Nii sünnib tasapisi arusaamine, et elu ei ole ainult teekond läbi maailma —
see on teekond läbi iseenda.
Ja kui inimene seda mõistab, hakkab ta nägema, et kõik, mida ta mõtleb, loob, kaotab või leiab, jutustab tegelikult üht ja sama lugu.
Lugu sellest, kes ta on.
Sest pärimustarkus ütleb: Kes leiab iseenda, see ei ole enam eksinud.
Kes tunneb oma südant, see tunneb ka maailma.
Ja siis saab inimene rahulikult öelda: Mina olen – see, kes on alati teel,
ja samal ajal juba kohal.