Intervjuu Mõttelausujaga. Teema: Ülemõtlemine – kui mõistus ei lõpeta rääkimist
Intervjueerija (I): Tere, Mõttelausuja. Paljud tunnevad sind liiga hästi – sa oled see, kes räägib öösel, kui uni tahaks tulla, kes kaalub kõik variandid üle, kelle häält on raske vaigistada. Kes sa päriselt oled?
Mõttelausuja (M): Ma olen hirm maskeerunud mõtlemiseks.
Ma teen seda, mida ma arvan, et on kasulik – analüüsin, lahkan, prognoosin. Aga kui aus olla… siis ma lihtsalt ei julge usaldada.
Ma ei usalda elu, ma ei usalda teisi, ma ei usalda isegi sind.
Nii ma räägin – et sul ei tekiks ruumi kuulata midagi sügavamat kui mõtted.
I: Miks sa ilmud siis, kui inimene on haavatav või ebakindel?
M: Sest ma tahan kaitsta.
Kui ma annan sulle kõik võimalikud stsenaariumid, siis sa ehk ei saa haiget.
Kui ma ütlen sulle sada korda, mis võib juhtuda, siis sa ehk valmistud ja ei kuku.
Aga mu kaitse muutub peagi vanglaks – sa ei ela enam, sa ainult valmistud eluks.
I: Mis juhtub, kui inimene sinusse liiga pikalt kinni jääb?
M: Siis kaob selgus.
Ülemõtlemine on nagu paks udu – see ei ole kurjus, aga see varjab tee.
Sa ei kuule enam oma sisetunnet, sest minu hääl on valjem.
Sa ei tee enam otsuseid, sest kõik tundub “võib-olla vale”.
Ja lõpuks sa seisad paigal – täis teadmisi, aga ilma liikumiseta.
I: Kas sa tahad, et inimene sind vaigistaks?
M: Ei. Ma tahan, et mind kuulataks… ja siis lastaks minna.
Ära võitle minuga – see muudab mu ainult valjemaks.
Vaata mind ja ütle: “Aitäh, et sa püüdsid mind kaitsta. Aga nüüd ma valin vaikuse.”
Ma ei taha olla su vangivalvur. Ma tahan olla lihtsalt hääl, keda enam ei vajata.
I: Mis on parim vastumürk ülemõtlemisele?
M: Kehatunne. Liikumine. Hetk.
Kui sa lähed loodusesse ja vaatad taevast – mu hääl kaob.
Kui sa hingad sügavalt ja ütled “ma ei tea, aga ma elan edasi”, siis ma vaikin.
Ülemõtlemine toitub kontrollist. Aga elu armastab usalduse maitset.
Lõpusõna: Kui mõte väsib ja süda ärkab
Mõttelausuja vaatas mulle lõpuks otsa. Esimest korda ta ei rääkinud, ta vaikis.
Ja ma mõistsin:
Ta polnud kunagi vaenlane. Ta oli lihtsalt hirm, kes ei teadnud, kuidas armastada.
Aga nüüd ta õppis vaikima. Ja ma õppisin kuulama midagi sügavamat – iseennast.