Inimese meel on kaval – ta kipub looma lugusid minevikust, kordama sõnu: „oleks pidanud, oleks võinud, oleksin saanud“. Need on sõnad, mis hoiavad meid kinni juba möödunus, justkui oleks minevik veel elus ja muudetav.
Ent vanad filosoofid ja pärimustarkused sosistavad: minevikku ei saa tagasi tuua, kuid temast saab õppida. Iga hetk on uus algus, iga samm on värske võimalus. „Oleksite“ asemel saab inimene valida: „Ma olen, ma teen, ma õpin, ma kasvan.“
Dialoog Sokratese vaimus
Õpilane: Õpetaja, ma mõtlen sageli: „oleksin pidanud teisiti tegema, oleksin saanud paremini, oleksin võinud rohkem.“ Ja need mõtted ei lase mul rahu leida.
Õpetaja: Ütle mulle, kas sa saad muuta eilset päeva?
Õpilane: Ei saa… aga ma ikka jään seda peas ketrama.
Õpetaja: Ja kui sa seda kordad, kas eilne päev muutub kergemaks või raskemaks?
Õpilane: Raskemaks. Justkui ma kannaks teda ikka uuesti.
Õpetaja: Siis küsin: kas sul on kasulikum kanda eilse koormat või astuda täna kergemini?
Õpilane: Muidugi astuda kergemini…
Õpetaja: Siis tea – filosoof Marcus Aurelius ütles: „Ära lase end vaevata minevikuga ega hirmutada tulevikuga. Ainult olevik on see, kus inimene elab.“ Mis arvad, kas ta eksis?
Õpilane: Ei, tundub, et ta teadis – elu on vaid siin ja praegu.
Õpetaja: Just nii. Ja kas mäletad, mida vanarahvas ütles? „Mis olnud, see möödas.“ Nii on. Eilne ei ole enam elus.
Õpilane: Aga mis siis, kui ma olen teinud vea?
Õpetaja: Kas viga on vangla või õpetaja?
Õpilane: Õpetaja… kui ma julgen õppida.
Õpetaja: Täpselt. Sokrates ütles: „Minevikku ei saa muuta, aga sellest saab õppida.“ Ja meie pärimus kinnitab: „Kui jalg on astunud, ei saa sammu tagasi võtta, aga saab astuda uue sammu paremini.“
Ütle, kumb samm on olulisem – eilne, mis on juba astutud, või tänane, mis on alles ees?
Õpilane: Tänane.
Õpetaja: Siis ela temaga.
Õpilane: Aga vahel tunnen siiski kahetsust…
Õpetaja: Ja ütle mulle: kui sa kahetsed, kas see toob sulle tagasi eilse rõõmu või viib ta sinust kaugemale?
Õpilane: Viib eemale.
Õpetaja: Nietzsche meenutas: „Ära kahetse midagi, mis sind kord naeratas.“ Kahetsus ei saa kustutada kord kogetud ilu. Ja vanasõna ütleb: „Ära kahetse, et kukkusid – ka langemine on samm edasi.“ Kas pole nii, et isegi kukkumine on liikunud samm, mitte seisak?
Õpilane: Jah, õpetaja. Ma hakkan nägema, et kahetsus ei vii edasi, aga õppimine viib.
Õpetaja: Nii ütlevad ka Thich Nhat Hanh ja Eckhart Tolle: „Minevik ei ole enam olemas ja tulevik pole veel käes. On vaid see hetk, millele saad oma naeratuse kinkida.“ Kui annad oma naeratuse hetkele, kas tunned, et kahetsus hajub?
Õpilane: Tunnen. Hetk muutub kergemaks.
Õpetaja: Siis tea – „Tark õpib vigadest, rumal kahetseb neid.“ See on meie enda vanasõna. Viga saab muuta valguseks, kui seda mõista, aga varjuks, kui seda ainult kahetseda.
Vahepeegeldus: Dialoog õpetaja ja õpilase vahel näitab, et „oleksin pidanud“ on vaid vari. Vari ei muuda olevikku, vaid varjab teda. Kui aga inimene küsib endalt õigeid küsimusi ja julgeb vastata ausalt, muutub vari valguseks.
Lõppsõna: „Oleksin pidanud, oleksin võinud, oleksin saanud“ on ainult sõnad, millel puudub jõud, kui me neid ei toida. Minevik elab vaid mälus – ja mälus saab temast kas vangla või õpetaja.
Pärimus ja filosoofid on ühel nõul: elu algab alati uuesti – just siin, just nüüd.
Iga samm, mida astud täna, saab uueks lauluks, millel pole enam varjude koormat.
Ja see laul ei ole ainult sinu oma – see ühineb suure kooriga, mis on kõlanud läbi sajandite.