See, kellel on elamiseks “miks”, suudab pea alati välja kannatada “kuidas”.
Mõte muutis mind: esimest korda oma elus nägin tõde, kuna see on nii paljude luuletajate poolt lauluks seatud, mida nii paljud mõtlejad on kuulutanud lõplikuks tarkuseks. Tõde – see armastus on ülim ja kõrgeim eesmärk, mille poole inimene võib püüelda. Siis mõistsin suurima saladuse tähendust, mida inimluule ja inimlik mõte ja usk peavad andma: Inimese päästmine on armastuse ja armastuse kaudu. Esimest korda oma elus suutsin ma mõista sõnade tähendust: “Inglid on kadunud lõpmatu hiilguse igaveses mõtisklemises.”
Armastus on ainus viis haarata teist inimest tema isiksuse sisemises tuumas. Keegi ei saa täielikult teadlikuks teise inimese olemusest, kui ta teda ei armasta.
Elu mõte on inimeseti erinev, päevast päeva ja tunnist tunnini. Seega ei ole oluline mitte elu tähendus üldiselt, vaid pigem inimese elu konkreetne tähendus antud hetkel.
See, mis annab valgust, peab põlemist taluma.
Ma ei unusta ühtegi mulle tehtud head tegu ega kanna pahameelt halva peale.
Edu, nagu õnne, ei saa taga ajada; see peab kaasnema ja seda ainult soovimatu kõrvalmõjuna, mis tuleneb inimese isiklikust pühendumisest suuremale eesmärgile kui ta ise, või kõrvalsaadusena inimese alistumisel teisele isikule peale iseenda.
Meie vastuses peitub meie kasv ja vabadus.
Meie suurim vabadus on vabadus valida oma suhtumist.
Asi pole selles, mida me elult ootame, vaid selles, mida elu meilt ootab.