âKogemus on karm Ă”petaja. Ta annab kĂ”igepealt eksami ja alles siis Ă”ppetunni.â
â Vernon Law
âElu tuleb elada edasi, kuid mĂ”ista saab seda ainult tagasi vaadates.â
â SĂžren Kierkegaard
âNoorus nĂ€eb seda, mis on vĂ”imalik. Vanadus nĂ€eb seda, mis on tĂ”enĂ€oline. Tarkus nĂ€eb mĂ”lemat.â
â William Arthur Ward
đż Sissejuhatus
On tarkusi, mida ei saa Ôppida raamatutest.
On tarkusi, mida ei saa omandada ĂŒhe loengu, Ă”petuse ega vestlusega.
Need tarkused avanevad aeglaselt, nagu kevadel puhkev pung vĂ”i aastakĂŒmneid kasvav tamm.
Noorena tunduvad mÔned vanemate, Ôpetajate vÔi vanavanemate sÔnad vanamoodsad vÔi isegi arusaamatud.
Kuid elu on kannatlik Ôpetaja.
Aastate möödudes hakkavad mÔned laused, mida kunagi vaevu kuulasime, omandama hoopis uue tÀhenduse.
Siis taipame, et tark inimene ei rÀÀkinud mitte selleks, et muljet avaldada, vaid selleks, et kĂŒlvata seeme.
Ja mÔni seeme vajab idanemiseks aastaid.
đż 1. Elu Ă”petab seda, mida sĂ”nad ei suuda
âAastad Ă”petavad palju seda, mida pĂ€evad kunagi ei Ă”peta.â
â Ralph Waldo Emerson
âKogemus ei ole see, mis sinuga juhtub. Kogemus on see, mida sa teed sellega, mis sinuga juhtub.â
â John Dewey
âMĂ”ni tĂ”de tuleb inimese juurde alles siis, kui ta on selle jaoks valmis.â
â tarkusetera
MÔte: Elu suurimad Ôpetajad ei ole alati inimesed. Sageli Ôpetavad meid eksimused, kaotused, rÔÔmud, ootamised ja ajaga kogunenud kogemused.
đż 2. Vanemate tarkus kasvab meiega kaasa
âKui olin neljateistaastane, hĂ€mmastas mind, kui vĂ€he mu isa teadis. Kui sain kahekĂŒmne ĂŒhe aastaseks, hĂ€mmastas mind, kui palju ta seitsme aastaga oli Ă”ppinud.â
â Mark Twain
âVanemad annavad meile juured. Elu Ă”petab meid nende vÀÀrtust mĂ”istma.â
â inspireeritud pĂ€rimustarkusest
âAlles siis, kui ise kannad vastutust, mĂ”istad nende inimeste vaikset tarkust, kes seda enne sind kandsid.â
â tarkusetera
MÔte: Vanemad ei muutu alati targemaks. Sageli muutub hoopis meie vÔime nÀha nende tarkust.
đż3. Tarkus sĂŒnnib alandlikkusest
âMida rohkem ma tean, seda rohkem mĂ”istan, kui vĂ€he ma tean.â
â Sokrates
âAlandlikkus ei ole endast vĂ€hem arvamine, vaid endast vĂ€hem mĂ”tlemine.â
â C. S. Lewis
âTark inimene ei hĂ€bene öelda: âMa ei tea.ââ
â Konfutsius
MĂ”te: TĂ”eline tarkus ei karju. Ta kuulab. Ta kĂŒsib. Ja ta jÀÀb avatuks ka siis, kui arvab end teadvat.
đż4. Targa jutt kasvab inimesele jĂ€rele
âTarga jutt kasvab inimesele jĂ€rele.â
â Eesti pĂ€rimustarkus
âĂpetaja avab ukse, kuid sisse peab astuma Ă”pilane ise.â
â Hiina vanasĂ”na
âKui Ă”pilane on valmis, ilmub Ă”petaja.â
â idamaine tarkus
MÔte: MÔned Ôpetused ei ole mÔeldud tÀnaseks. Need on mÔeldud homseks. Ja mÔned alles aastate pÀrast.
đż 5. KĂŒpsus muudab pilku
âMe ei nĂ€e maailma sellisena, nagu see on. Me nĂ€eme maailma sellistena, nagu oleme meie.â
â AnaĂŻs Nin
âSageli ei muutu inimesed meie ĂŒmber. Muutub meie vĂ”ime neid mĂ”ista.â
â tarkusetera
âKĂŒpsus algab hetkest, mil inimene lĂ”petab teiste sĂŒĂŒdistamise ja hakkab Ă”ppima iseennast tundma.â
â inspireeritud stoikute tarkusest
MĂ”te: KĂŒpsus ei seisne ainult aastates. KĂŒpsus seisneb vaatenurga avardumises.
đżPiiblitarkused
âĂnnis on inimene, kes leiab tarkuse, ja inimene, kes saab aru.â –Â ĂpetussĂ”nad 3:13
âKuula, mu poeg, oma isa Ă”petust ja Ă€ra hĂŒlga oma ema juhatust.â –Â ĂpetussĂ”nad 1:8
âHallid juuksed on ilus kroon, see leitakse Ă”iguse teel. –  ĂpetussĂ”nad 16:31
âUhkus on enne langust ja kĂ”rkus enne komistust.â – ĂpetussĂ”nad 16:18
âTarga sĂŒda otsib teadmisi.â – ĂpetussĂ”nad 18:15
âKĂ”igel on mÀÀratud aeg.â – Koguja 3:1
âKuula nĂ”u ja vĂ”ta Ă”petust vastu, et sa tulevikus oleksid tark. – ĂpetussĂ”nad 19:20
âAusta oma isa ja ema.â – Â Moosese 20:12
âUuri mind, Jumal, ja tunne mu sĂŒdant; katsuge mind lĂ€bi ja tunne mu mĂ”tteid. – Psalmid 139:23
âĂpeta meid meie pĂ€evi arvestama, et me saaksime targa sĂŒdame.â –  Psalmid 90:12
đż Eesti pĂ€rimustarkused
âKes vanemat kuulab, see kaks korda ei komista.â
âNoor jookseb kiiremini, vana teab teed.â
âAastad annavad juustele halli, tarkus annab pilgule sĂŒgavuse.â
âPuu ei kasva suureks ĂŒleöö ega kasva ka inimese mĂ”istmine.â
đż LĂ”ppsĂ”na
Aastaid hiljem avastame sageli, et mÔned kÔige vÀÀrtuslikumad Ôpetused olid meie kÔrval kogu aeg.
Need elasid vanemate nÔuannetes, vanavanemate lugudes, Ôpetajate sÔnades ja elu enda vaiksetes Ôppetundides.
Tarkus ei tule alati nagu vÀlk selgest taevast.
Sageli saabub ta tasakesi.
Nagu hommikune valgus, mis mÀrkamatult tÀidab toa.
Ja ĂŒhel pĂ€eval mĂ”istame: need inimesed, keda kunagi pidasime vanamoodsaks, ei olnud ajast maha jÀÀnud.
Nad lihtsalt nÀgid kaugemale, kui meie tol hetkel nÀha oskasime.
â€ïž Sest tĂ”eline tarkus ei seisne selles, kui palju inimene teab.
TÔeline tarkus seisneb selles, kui palju ta on valmis Ôppima.
đż Selle kogumiku keskne taipamine on lihtne: elu kasvatab meid nende tarkusteni, millest nooruses sageli mööda vaatame. MĂ”ni seeme tĂ€rkab kohe, mĂ”ni alles aastakĂŒmnete pĂ€rast.
â€ïžâ€ïžâ€ïž

