🌗Elutarkuse vahetus: „Ringid liivas“

„Ma tean vaid seda, et ma ei tea midagi.“
— Sokrates

Elus on hetki, mil mõistame äkitselt, et iga uus teadmine ei sulge ust — vaid avab järgmise toa, järgmise vaate, järgmise korruse.

Nii nagu Anaximenes kord joonistas liiva kaks ringi, ühe väikese ja ühe suure, ja ütles: „Kõik, mis jääb väljapoole ringe, on teadmatus.“

Väike ring elab turvalises ruumis. Suur ring ulatub kaugele tundmatusse.

Ja ometi on just see puudutus tundmatuga see, mis kasvatab meie hinge.
Tark ei ole see, kes kogub vastuseid, vaid see, kelle küsimused muutuvad sügavamaks ja kelle süda püsib alandlik uurija teel.

Õpetaja ja õpilase dialoog: „Teadmise ja teadmatus piir“

Õpilane: Õpetaja… ma lugesin lugu Anaximenesest ja tema ringidest liival.
See pani mind mõtlema, miks suured õpetlased olid sageli täis kahtlusi.
Kas teadmised ei peaks ju kindlust andma?

Õpetaja: Vastused annavad vaikust. Teadmised annavad sügavust.

Anaximenes mõistis juba ammu, et mida rohkem inimene teab, seda rohkem ta näeb seda, mida ta ei tea.

Nii nagu Kant ütles: „Inimese mõistus on piiratud, kuid tema küsimused on lõpmatud.“

Õpilane: Aga miks tundub siis, et paljud inimesed on väga kindlad oma tõdedes?
Justkui teaksid nad kõike?

Õpetaja: Sest nad elavad väikestes ringides. Väike ring näeb väikest hulka teadmatust.
See loob illusiooni, et kõik on kontrolli all.

Sokrates seisis suure ringi keskel ja julges öelda: „Ma ei tea midagi.“
Selles oli tema suurus.

Õpilane: Miks siis inimesed hindavad ainult seda, mis on nende teadmiste piirides?

Õpetaja: Sest tundmatus ehmatab.
Jung ütles väga tabavalt: „Inimene ei valda alati oma teadvust, kuid teadvus valdab teda alati.“

Tundmatus asub väljaspool teadvust. Ja inimene kardab seda, mida ta ei oska sõnastada.

Ringid ja elu fraktaalid

Õpilane: Õpetaja, mõnikord ma tunnen, et mida rohkem ma õpin, seda vähem ma kindel olen. Kas see on halb?

Õpetaja: See on suurepärane.
See tähendab, et su ring kasvab.

Descartes ütles: „Kahtlus on tarkuse algus.“

Kahtlus ei tapa teadmist.
Kahtlus puhastab seda — nagu vesi puhub tolmu ära peeglilt.

Õpilane: Kas see tähendab, et ka elus kasvavad meie ringid?
Mitte ainult teadmised, vaid ka kogemused, valu, rõõm?

Õpetaja: Just nii.
Elu suurendab kõikide sinu ringide piire: armastuse ringi, kannatlikkuse ringi, haavatavuse ringi, tarkuse ringi.

Ja iga kord, kui ring laieneb, puutub ta rohkem kokku tundmatuga.

Nii nagu Pascal ütles: „Teadmise kasv suurendab imetlust ja aukartust.“

Mida rohkem õpid, seda suurema maailma ees sa kummardad.

Tarkusehetk – õpetajalt: „Tarkus ei ole vastuste kogumine, vaid ruumi loomine küsimustele.“

Õpilase taipamine: „Õpetaja… ma näen nüüd, et teadmine ei ole kindlus, vaid avarus.

Väike ring annab mugavuse, aga suur ring annab tõe ja õpetab alandlikkust.

Ma mõistan nüüd: mida suuremaks kasvab mu ring, seda rohkem hakkan ma austama seda, mis jääb sellest väljapoole.“

Pärimustarkus: „Suur ilm on suure mõistmise taga. Väike ilm väikese mõistmise taga.“

Lõppmõtisklus: Me kõnnime elus alati ringi keskel — ringi, mis kujutab meie mõistmist.

Iga raamat, iga kogemus, iga kaotus ja iga ime laiendab seda piiri.

Me ei tea kunagi kõike. Me ei peagi teadma.

Tarkus ei küsi: „Kui palju ma tean?“
Tarkus küsib: „Kui palju ruumi on veel minu sees teadmatusel?“

Sest just seal, tundmatuses, sünnib looming, sünnib kasv, sünnib tõde, ja lõpuks — sünnib inimene ise.

„Mida rohkem sa tead, seda vähem oled sa kindel — ja seda lähemal oled tõele.“
— Blaise Pascal