âMa tean vaid seda, et ma ei tea midagi.â
â Sokrates
Elus on hetki, mil mĂ”istame Ă€kitselt, et iga uus teadmine ei sulge ust â vaid avab jĂ€rgmise toa, jĂ€rgmise vaate, jĂ€rgmise korruse.
Nii nagu Anaximenes kord joonistas liiva kaks ringi, ĂŒhe vĂ€ikese ja ĂŒhe suure, ja ĂŒtles: âKĂ”ik, mis jÀÀb vĂ€ljapoole ringe, on teadmatus.â
VĂ€ike ring elab turvalises ruumis. Suur ring ulatub kaugele tundmatusse.
Ja ometi on just see puudutus tundmatuga see, mis kasvatab meie hinge.
Tark ei ole see, kes kogub vastuseid, vaid see, kelle kĂŒsimused muutuvad sĂŒgavamaks ja kelle sĂŒda pĂŒsib alandlik uurija teel.
Ăpetaja ja Ă”pilase dialoog: âTeadmise ja teadmatus piirâ
Ăpilane: Ăpetaja⊠ma lugesin lugu Anaximenesest ja tema ringidest liival.
See pani mind mÔtlema, miks suured Ôpetlased olid sageli tÀis kahtlusi.
Kas teadmised ei peaks ju kindlust andma?
Ăpetaja: Vastused annavad vaikust. Teadmised annavad sĂŒgavust.
Anaximenes mÔistis juba ammu, et mida rohkem inimene teab, seda rohkem ta nÀeb seda, mida ta ei tea.
Nii nagu Kant ĂŒtles: âInimese mĂ”istus on piiratud, kuid tema kĂŒsimused on lĂ”pmatud.â
Ăpilane: Aga miks tundub siis, et paljud inimesed on vĂ€ga kindlad oma tĂ”dedes?
Justkui teaksid nad kÔike?
Ăpetaja: Sest nad elavad vĂ€ikestes ringides. VĂ€ike ring nĂ€eb vĂ€ikest hulka teadmatust.
See loob illusiooni, et kÔik on kontrolli all.
Sokrates seisis suure ringi keskel ja julges öelda: âMa ei tea midagi.â
Selles oli tema suurus.
Ăpilane: Miks siis inimesed hindavad ainult seda, mis on nende teadmiste piirides?
Ăpetaja: Sest tundmatus ehmatab.
Jung ĂŒtles vĂ€ga tabavalt: âInimene ei valda alati oma teadvust, kuid teadvus valdab teda alati.â
Tundmatus asub vÀljaspool teadvust. Ja inimene kardab seda, mida ta ei oska sÔnastada.
Ringid ja elu fraktaalid
Ăpilane: Ăpetaja, mĂ”nikord ma tunnen, et mida rohkem ma Ă”pin, seda vĂ€hem ma kindel olen. Kas see on halb?
Ăpetaja: See on suurepĂ€rane.
See tÀhendab, et su ring kasvab.
Descartes ĂŒtles: âKahtlus on tarkuse algus.â
Kahtlus ei tapa teadmist.
Kahtlus puhastab seda â nagu vesi puhub tolmu Ă€ra peeglilt.
Ăpilane: Kas see tĂ€hendab, et ka elus kasvavad meie ringid?
Mitte ainult teadmised, vaid ka kogemused, valu, rÔÔm?
Ăpetaja: Just nii.
Elu suurendab kÔikide sinu ringide piire: armastuse ringi, kannatlikkuse ringi, haavatavuse ringi, tarkuse ringi.
Ja iga kord, kui ring laieneb, puutub ta rohkem kokku tundmatuga.
Nii nagu Pascal ĂŒtles: âTeadmise kasv suurendab imetlust ja aukartust.â
Mida rohkem Ôpid, seda suurema maailma ees sa kummardad.
Tarkusehetk â Ă”petajalt: âTarkus ei ole vastuste kogumine, vaid ruumi loomine kĂŒsimustele.â
Ăpilase taipamine: âĂpetaja⊠ma nĂ€en nĂŒĂŒd, et teadmine ei ole kindlus, vaid avarus.
VÀike ring annab mugavuse, aga suur ring annab tÔe ja Ôpetab alandlikkust.
Ma mĂ”istan nĂŒĂŒd: mida suuremaks kasvab mu ring, seda rohkem hakkan ma austama seda, mis jÀÀb sellest vĂ€ljapoole.â
PĂ€rimustarkus: âSuur ilm on suure mĂ”istmise taga. VĂ€ike ilm vĂ€ikese mĂ”istmise taga.â
LĂ”ppmĂ”tisklus: Me kĂ”nnime elus alati ringi keskel â ringi, mis kujutab meie mĂ”istmist.
Iga raamat, iga kogemus, iga kaotus ja iga ime laiendab seda piiri.
Me ei tea kunagi kÔike. Me ei peagi teadma.
Tarkus ei kĂŒsi: âKui palju ma tean?â
Tarkus kĂŒsib: âKui palju ruumi on veel minu sees teadmatusel?â
Sest just seal, tundmatuses, sĂŒnnib looming, sĂŒnnib kasv, sĂŒnnib tĂ”de, ja lĂ”puks â sĂŒnnib inimene ise.
âMida rohkem sa tead, seda vĂ€hem oled sa kindel â ja seda lĂ€hemal oled tĂ”ele.â
â Blaise Pascal
![]()
![]()
![]()

