đčEmily Dickinson: âKiri tundub mulle alati surematuna, sest selles on vaid sĂ”bra vaim, mitte keha.â
Ema Teresa: âMa olen vĂ€ike pliiats Jumala kĂ€es, kes kirjutab maailmale armastuskirja.â
PĂ€rimustarkus: âPehme pĂŒsib, kĂ”va murdub.â
đ± Konks â kĂŒsimus, mis ei lase lahti
MĂ”nikord ei kĂŒsi hing, kas ta on piisav,
vaid kas ta on Ôigel kohal.
đčSissejuhatus â kohalolu
Ăpetaja ja Ă”pilane istusid vaikuses. Ei olnud tundi ega Ă”petust. Oli ainult kohalolu, mis lubas kĂŒsida.
Ăpilane ĂŒtles tasakesi:
âMa kuulsin kord ĂŒht lausetâŠ
Ma olen vÀike pliiats Jumala kÀes, kes kirjutab maailmale armastuskirja.
See puudutas mind.
Aga ma ei tea, kuidas seda mĂ”ista ilma ennast vĂ€hendamata.â
Ăpetaja naeratas vaikselt. âSeda ĂŒtles Ema Teresa,â lausus ta. âJa ta ei rÀÀkinud vĂ€iksusest kui puudusest, vaid vĂ€iksusest kui lĂ€bipaistvusest.â
đčĂpetaja ja Ă”pilase dialoog
Ăpilane: Kas siis inimene ei olegi looja?
Kas ta on ainult vahend?
Ăpetaja: Inimene on mĂ”lemat â
aga mitte korraga.
Kui inimene tahab olla looja, siis ta pingutab. Kui ta lubab end olla vahend, siis ta voolab.
Suur osa kannatusest sĂŒnnib sellest, et me pĂŒĂŒame kirjutada kirja, mille autoriks me pole kutsutud.
Ăpilane: Aga kas see ei muuda inimest passiivseks?
Ăpetaja: Ei.
See vabastab ta sundusest.
Kuula, mida ĂŒtles Franciscus Assisist:
âIssand, tee mind oma rahu tööriistaks.â
Ta ei palunud vÔimu. Ta palus kasutatavust. See on aktiivne alandlikkus, mitte loobumine.
Ăpilane: Miks siis tundub, et maailm nĂ”uab suurt tegutsemist, suurt mĂ”ju?
Ăpetaja: Sest maailm ajab sageli segi suuruse ja sĂŒgavuse.
Martin Luther King Jr. ĂŒtles kord: âIgaĂŒks vĂ”ib olla suur, sest igaĂŒks saab teenida.â
Teenimine ei ole enese kaotamine. See on Ôigele kohale astumine.
Ăpilane: Ja kui inimene kardab, et ta kaob sellesse Ă€ra?
Ăpetaja: Siis pole ta veel Ă”ppinud tĂŒhjust mĂ”istma.
Meister Eckhart ĂŒtles: âJumal on kĂ”ige lĂ€hemal siis, kui inimene on kĂ”ige tĂŒhjem iseendast.â
TĂŒhjus ei ole olematus. TĂŒhjus on ruum, kuhu saab midagi sĂŒndida.
Ăpilane: Aga kuidas ma tean, et ma ei sunni end sellesse rolli?
Ăpetaja: Vaata mĂ€rki, mille elu alati annab.
Kui see teeb sind pehmemaks, siis oled Ôigel kohal.
Kui see teeb sind pingeliseks, siis pĂŒĂŒad sa kirjutada oma kĂ€ega.
Laozi ĂŒtles: âKĂ”rgeim voorus on nagu vesi â ta toidab kĂ”iki ega vĂ”istle kellegagi.â
Vesi ei kĂŒsi, kas ta on piisav. Ta lihtsalt voolab.
Ăpilane: Ja kui ma ei tee midagi?
Kas ka see vÔib olla armastus?
Ăpetaja: Jah.
MÔnikord on suurim tegu tÀhelepanu.
Simone Weil ĂŒtles: âTĂ€helepanu on armastuse haruldasim ja puhtaim vorm.â
Mitte iga armastuskiri ei ole sÔnades. MÔni on vaikuses.
đčTarkusehetk â Ă”petajalt
âKui tarkus tuleb sunduse kaudu, vĂ”tab ta eluenergiat. Kui tarkus tuleb kutse kaudu, annab ta seda juurde.
Ăra kĂŒsi, kas see on Ă”ige roll.
KĂŒsi, kas see on elav koht.â
đčĂpilase taipamine
Ăpilane jĂ€i kauaks vait.
Siis ĂŒtles ta: âVĂ”ib-olla ei peagi ma kĂŒsima, kas ma olen piisav.
Vaid kas ma olen kĂ€ttesaadav.â
Ăpetaja noogutas. âKui sa oled kĂ€ttesaadav, leiab armastus ise sĂ”nad.
Ja sina⊠oled lihtsalt pliiats, mis ei murdu.â
đż PĂ€rimustarkus: “Iga puu kannab vilja omal ajal. Kes raputab enne kĂŒpsust,
ei saa vilja, vaid murdunud oksa.”
đčLĂ”ppmĂ”tisklus
Vaimne tee ei ole redel ega kohustus. See on rĂŒtm: kord sĂŒvenemine, kord lihtne elu.
Inimene ei pea olema autor. Piisab, kui ta on avatud leht ja hoiab pliiatsit nii, et see ei murdu.
Pliiats, mis ei murdu, on inimene, kes laseb armastusel lÀbi enda liikuda nii, et elu jÀÀb temasse alles.
See on kĂŒpsuse mĂ€rk: mitte kaduda teenimisse, mitte pingutada headuse nimel, vaid jÀÀda elavaks kohaks, kus armastus saab kuju.
Ja vahel ongi kÔige kestvam kiri see, milles on kohal vaim, mitte sund.
Laozi on öelnud: âTark ei pinguta â ja seepĂ€rast ei jÀÀ midagi tegemata.â
PĂ€rimustarkus: âMis liigub koos eluga, ei kulu Ă€ra.â
đčđčđč
#elutarkusevahetus

