Filosoofid ja mĂ”tlejad, kes on elanud sajandeid enne meid, kĂ”nelevad ikka â nende sĂ”nad on nagu kaja, mis ei vaibu ajas. Kui pĂ”imime nende tarkuse omaenda lugudesse, muutuvad nad taas elavaks vestluskaaslasteks. Nii saab meie sisemine dialoog osaks suuremast ajatutest hÀÀltest koosnevast koorist â vanade filosoofide, pĂ€rimuse ja meie enda hinge ĂŒhisest laulust.
Eesti vanarahvas on öelnud: âĂks puu ei tee metsa.â Kuid samas on igal puul oma valguse poole kasv. Just siin peitubki inimese mĂ”istatus: ta on korraga ĂŒksik ja osa tervikust
Dialoog
đšâđ Ăpilane: Ăpetaja, mis on inimese tĂ”eline funktsioon? Milleks me oleme siia ilma pandud?
đšâđ« Ăpetaja: Vastan sulle kĂŒsimusega. Kui pill on loodud kĂ”lama, aga teda kunagi ei mĂ€ngita â kas ta tĂ€idab oma eesmĂ€rki?
đšâđ Ăpilane: Ei. Pill jÀÀb vaikseks, isegi kui ta on olemas.
đšâđ« Ăpetaja: Just nii on ka inimesega. Funktsionaalfilosoofia ĂŒtleb: inimene on hinge funktsioon mateerias. Me oleme loodud selleks, et hing saaks meis kĂ”lada.
đšâđ Ăpilane: Aga kui igaĂŒks mĂ€ngib oma viisi, kas siis ei sĂŒnni kaose asemel harmoonia?
đšâđ« Ăpetaja: Hea tĂ€helepanek. MĂ”tle orkestrile â ĂŒks pill vĂ”ib mĂ€ngida oma osa, aga kui ta ei arvesta teistega, siis ta segab. Siin tulebki mĂ€ngu integraalfilosoofia: inimene on alati osa suuremast tervikust. John Donne ĂŒtles: âĂkski inimene ei ole saar.â
đšâđ Ăpilane: Nii et minu hÀÀl on tĂ€htis, aga ainult siis, kui ta on kooskĂ”las teistega?
đšâđ« Ăpetaja: TĂ€pselt. Laozi sĂ”nad kinnitavad: âSee, kes elab kooskĂ”las iseendaga, elab kooskĂ”las universumiga.â Kui inimene leiab oma sisemise harmoonia, vastab maailm talle samaga.
đšâđ Ăpilane: Ja kui ma eksin, kui ma ei leia oma viisi?
đšâđ« Ăpetaja: Eesti pĂ€rimus ĂŒtleb: âIgaĂŒks on sĂŒndinud mingi pilliga, aga mĂ€ngima peab ta seda ise.â Eksimused on vaid sammud Ă”ige mĂ€nguni. Jaapani vanasĂ”na meenutab: âĂra kahetse, et kukkusid â ka langemine on samm edasi.â
đšâđ Ăpilane: Siis polegi minu funktsioon ainult mina ise, vaid ka see, kuidas ma seon teistega?
đšâđ« Ăpetaja: Ăige. Platon on öelnud: âInimene on kosmose peegel â vĂ€ike maailm suure sees.â Meie ĂŒlesanne on lasta oma sisemisel pillil kĂ”lada, kuid nii, et see toidaks tervikut.
Vahepeegeldus
Ăpilane jÀÀb vaikseks. Ta tunneb, et tema âminaâ ei ole enam kitsas piir, vaid sild â hing, mis kĂ”lab, ja maailm, mis vastab. Ta mĂ”istab, et tema heli on osa suuremast sĂŒmfooniast, mis kĂ”lab ĂŒle aegade.
Kulminatsioon
đšâđ« Ăpetaja: Funktsionaalfilosoofia Ă”petab: miks sa oled. Integraalfilosoofia Ă”petab: kuidas sa oled. Koos loovad nad harmoonia, kus inimene on korraga singulaarsus ja osa kosmilisest hingamisest.
KokkuvÔte
Inimene on nagu tĂ€ht taevas: ta sĂ€rab oma valgusega, aga ainult koos teiste tĂ€htedega sĂŒnnib Linnutee.
Nii on igaĂŒhe ĂŒlesanne leida oma heli ja jagada seda, olles samas osa suurest koorist.
đż VanasĂ”na ĂŒtleb: âMets on tugev, kui puud seisavad koos.â
Ja filosoofid lisavad: âKes tunneb iseennast, see tunneb ka universumit.â

