📚 Elutarkuse vahetus “Pärimustarkus kohtumõistmisest”

Rahulik süda näeb tõde

„Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut.“
— Matteuse 7:1

„Miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka?“
— Matteuse 7:3 

 

 

Kord jalutasid õpetaja ja õpilane mööda vana metsarada.

Päike paistis läbi puude ning tuul liigutas vaikselt lehti.

Nad kohtasid teel inimesi.

Mõni tervitas rõõmsalt. Mõni vaatas mööda.

Mõni rääkis naabritest, mõni töökaaslastest ja mõni oma sugulastest.

Kõigil näis olevat kellegi kohta arvamus.

Õpilane jäi mõttesse.

Ta märkas, kui kiiresti inimesed olid valmis ütlema, kes on hea ja kes halb, kes tubli ja kes väärtusetu.

Ta pöördus õpetaja poole.

Elutarkuse vahetus

Õpilane: Õpetaja, kuidas vanarahvas õpetas inimesi mitte teiste üle kohut mõistma?

Õpetaja naeratas.

„Vanarahvas ei armastanud pikki õpetusi.

Nad ütlesid lihtsalt: „Enne pühi oma ukseesine puhtaks, siis vaata naabri õue.“

See ei räägi ainult õuest. See räägib südamest.

Kes õpib märkama oma eksimusi, muutub teiste vastu leebemaks.

Kes näeb ainult teiste vigu, pole sageli veel jõudnud iseendani.“

Õpilane: Aga kui keegi teeb tõesti valesti? Kas siis ei tohigi seda öelda?

Õpetaja: „Tõde tuleb rääkida. Kuid tõde võib tulla kahest südamest.

Üks süda tahab aidata.

Teine tahab võita.

Vanarahvas ütles: „Hea sõna avab ukse, kuri sõna sulgeb värava.“

Enne rääkimist küsi endalt: Kas minu sõnad aitavad sellel inimesel kasvada?

Või tahan ma lihtsalt tõestada, et minul on õigus?“

Õpilane: Miks inimesed nii kiiresti hinnangu annavad?

Õpetaja: „Sest hinnang sünnib kiiresti.

Mõistmine võtab aega.

Vanarahvas teadis: „Kiire kohus jätab pika kahetsuse.“

Üks hetk võib inimest eksitada.

Aga üks hetk ei kirjelda tervet elu.

Ära tee ühest sügislehest järeldust kogu puu kohta.“

Õpilane: Kuidas õppida inimest paremini mõistma?

Õpetaja vaatas metsa poole.

„Vaata puid.

Kas tamm laidab kaske, et too on valge?

Kas kuusk laidab mändi, et tal on pikemad oksad?

Ei.

Iga puu kasvab oma loomuse järgi.

Just sellepärast on mets tugev.

Kui kõik puud oleksid ühesugused, poleks see enam mets.

Nii on ka inimestega.

Erinevus ei ole oht. Erinevus on rikkus.“

Tähendamissõna “Rahunenud vee tarkus“

Õpetaja jutustas: „Vanasti elas külas vana tark.

Kui inimesed tulid tema juurde naabrite üle kaebama, ulatas ta neile kausi allikaveega.

„Vaata sinna sisse,“ ütles ta.

Inimene vaatas.

Ta ei näinud peaaegu midagi. Vesi lainetas. Pilt oli moonutatud.

Tark ütles: „Oota.“

Nad jäid vaikides seisma.

Mõne aja pärast jäi vesi täiesti rahulikuks.

„Vaata nüüd.“

„Nüüd näen iseennast.“

Tark naeratas.

„Pea seda meeles.

Rahutu süda näeb moonutatud maailma.

Rahulik süda näeb tõde.“

Sellest päevast alates ei kiirustanud inimesed enam nii kiiresti kohut mõistma.“

Tarkusehetk – õpetajalt

Õpetaja peatus.

Ta kummardus, võttis rajalt väikese kivikese ja pani selle õpilase peopessa.

„Mis juhtub, kui viskad selle kivi järve?“

„Vesi läheb lainesse,“ vastas õpilane.

„Just nii.

Kohtumõistev sõna teeb sama inimese südames.

Üksainus lause võib tekitada laineid, mis ulatuvad kaugele.

Aga üksainus hea sõna võib need lained ka rahustada.

Pea meeles veel üht vana tarkust: Ära viska inimesele kive.

Võib-olla ehitab ta neist alles oma kodu.

Iga inimene kannab nähtamatut lugu.

Sina näed ainult ühte lehekülge.

Elu näeb tervet raamatut.

Ole oma hinnangutega aeglane…

…aga oma mõistmisega helde.“

 Õpilase taipamine – integratsioon

Õpilane jäi kauaks vaikima.

Siis ütles ta tasasel häälel: „Ma mõistan nüüd…

Kohtumõistmine ei räägi kõigepealt teisest inimesest.

See räägib minu enda südamest.

Kui minus on rahu, otsin ma mõistmist.

Kui minus on hirm, otsin ma süüdlast.

Ma ei saa alati valida, kuidas teised minuga räägivad.

Aga ma saan valida, millise südamega mina teiste poole lähen.

Täna tahan ma õppida nägema inimest enne tema eksimust.“

Õpetaja naeratas.

„Ja just sealt algab tarkus.“

 Lõppmõtisklus

Kohtumõistmine sünnib kiiresti. Mõistmine kasvab aeglaselt.

Üks ehitab müüre. Teine sildu.

Elu ei küsi meilt, kui palju vigu me teiste juures märkasime.

Ta küsib, kui palju inimesi me julgesime mõista.

Sest iga inimene, keda koheldakse väärikalt, saab võimaluse kasvada.

Ja iga süda, mis õpib enne kuulama kui hindama, muudab maailma pisut rahulikumaks.

 Ajatud tarkuseterad

„Olge üksteise vastu lahked, halastajad ja andestage üksteisele.“
— Efeslastele 4:32

„Ole leebe teiste vastu ja range iseenda vastu.“
— Konfutsius

Pärimustarkus: „Enne pühi oma ukseesine puhtaks, siis vaata naabri õue.“

Konstellatsioonitarkus: “Kui mõistame kellegi üle kohut, asetame end temast kõrgemale. Armastus voolab alles siis, kui anname igale inimesele tema väärika koha ja näeme temas rohkemat kui tema eksimust.”

Rahulik süda ei kiirusta kohut mõistma.

Ta kuulab. Ta vaatab. Ta püüab mõista.

Ja alles siis räägib.

Sest tõeline tarkus ei seisne selles, et näha kiiresti teiste vigu.

Tõeline tarkus seisneb selles, et näha inimest ka siis, kui tema eksimused on kõige nähtavamad.

Seal, kus kohtumõistmine lõpeb, algab inimlikkus. Seal, kus algab mõistmine, sünnib rahu.