⌚️„Aega ei ole palju ega vähe — on ainult hetk, milles me ärkame.“
— Rumi
„Aeg on aeglane sellele, kes ootab. Kiire sellele, kes kardab.
Pikk sellele, kes kannatab. Ja neil, kes armastavad, on aega igavik.“ — William Shakespeare
⌚️Aeg on üks salapärasemaid nähtusi, mida me kogeme, kuid mille olemust me mõistame kõige vähem.
Me räägime ajast nagu vanast tuttavast —
kiire aeg, kadunud aeg, raisatud aeg, õige aeg —
mõtlemata, mis aeg tegelikult on.
Augustinuselt küsiti kunagi: „Mis oli enne maailma loomist?“
Ta vastas vaikselt: „Enne ei olnud midagi. Aeg loodi koos maailmaga.“
Aeg sünnib seal, kus sünnib teadvus. Seal, kus hing ärkab, ärkab ka hetk.
Filosoofid on ammu mõistnud, et aeg on õppetund:
„Me ei saa kaotada aega, me saame kaotada ainult iseennast ajas.“ — Henry David Thoreau
„Ajaga ei võistelda — teda kuulatakse.“ — Laozi
Elu ja aeg on kaks sammu ühel teel: Elu õpetab meid aega kasutama,
aeg õpetab meid elu hindama.
⌚️Õpetaja ja õpilase dialoog: „Mis on aeg?“
Õpilane: Õpetaja… mis on aeg?
Ma tunnen seda mööduvat, kaotavat, venivat, ja ometi ma ei mõista teda.
Õpetaja: Aeg on hingamise pikkus, mille jooksul me märkame, et oleme elus.
Aeg ei voola mööda nagu jõgi — aeg avaneb sinus.
Marcus Aurelius on öelnud: „Ära ela nii, nagu sul oleks tuhat aastat varuks. Hetk, mis sulle antud on, on kogu elu.“
Õpilane: Aga miks tundub aeg vahel kiire ja vahel aeglane?
Õpetaja: Sest aeg ei mõõda ennast minutites. Ta mõõdab sinu kohalolu.
Kui oled kohal, on aeg lai nagu meri.
Kui oled hajevil, on aeg kitsas nagu nõelasilm.
Plotinos ütles kord: „Aeg on hinge liikumine.“
Nii ta ongi.
Õpilane: Miks siis inimesed ütlevad: „Mul pole aega“?
Õpetaja: Sest nad pole leidnud iseennast.
Aeg ei kao kuhugi; kaovad vaid prioriteedid, millel polnud juurt.
„Suurim erinevus aja ja ruumi vahel,“
ütleb vana tarkus, „on see, et aega ei saa uuesti kasutada.“
Õpilane: Kuidas siis aega õigesti kasutada?
Õpetaja: Kuulates. Mitte kiirustades, sest kiirus kulutab.
Mitte kuhjates, sest rohkus hajutab.
Kuulates — sest kohalolu loob aega.
Seneca kirjutas: „Meile ei anta lühikest elu, me ise teeme selle lühikeseks.“
Õpilane: Kas aeg võib olla ka liitlane, mitte sundija?
Õpetaja: Aeg on alati liitlane.
Ta ei kiirusta, ei karju, ei murra.
Aeg puudutab ainult siis, kui on aeg kasvada.
⌚️Tarkusehetk – õpetajalt: „Ära küsi, kui palju aega sul on.
Küsi, kui palju elu on sinu ajas.
Hetk, milles sa oled kohal, on igavik, mis on korraks end avanud.“
⌚️Õpilase taipamine: „Õpetaja… ma näen nüüd.
Aeg pole midagi, mida tuleb taga ajada, ega jõgi, milles ma pean ellu jääma.
Aeg on ruum minu enda sees.
Kui ma olen kohal, on mul alati aega.
Kui ma olen kadunud iseendast, on ka aeg kadunud.“
Pärimustarkus: „Aeg ei küsi, kas oled valmis — ta näitab, mis su sees on.“
Vanasõna ütleb ka: „Aeg annab nõu siis, kui ise kuulad.“
⌚️Lõppmõtisklus: Aeg ei ole vaenlane.
Ta ei võta meilt midagi ära.
Ta näitab meile, mis on päriselt väärtuslik,
mis on mööduv, ja mis on igavikuline meie sees.
Iga hetk on kutse.
Iga päev on õpetaja.
Aeg on vaikne käsi, mis juhib meid sügavamale iseendasse.
„Aeg on see, mis hoiab kõiki asju korraga sündimast — ja hoiab ära, et me märkaksime igaviku kohalolu iga hetke sees.“
— C. S. Lewis
⌚️⌚️⌚️