🌟„Tunne iseennast – ja sa tead kõike.“ – Sokrates
🌟Sissejuhatus: Õpilane tuli õpetaja juurde, silmis rahutus ja otsing.
Ta oli aastaid otsinud vastuseid – lugenud raamatuid, rännanud templist templisse, kirjutanud päevikusse oma mõtteid ja unistusi.
Kuid hoolimata kõigest tundis ta, et ei ole veel „piisavalt arenenud“.
„Ma olen nagu taim, mis ei kasva,“ ütles ta.
Õpetaja naeratas kergelt. „Võib-olla oled sa taim, kes on juba õide puhkenud, aga ei näe seda veel.“
🌟 Elutarkuse vahetus – Õpetaja ja Õpilane
Õpilane: Õpetaja, ma tunnen, et ma ei arene. Olen teel, aga ei jõua kuhugi.
Kas ma jään seisma, kui ma enam ei muutu?
Õpetaja: Sa ei saa jääda seisma seal, kus sa juba oled.
Olemine ei vaja muutust. Muutuda tahab vaid see, kes arvab, et ta on puudulik.
Õpilane: Aga kas mitte areng pole elu mõte? Kas mitte inimene ei pea pürgima paremaks?
Õpetaja: Areng on mõistuse keel. Olemine on hinge keel.
Mõistus tahab täiuslikuks saada, hing teab, et ta on juba täiuslik.
Nagu ütles Parmenides: „Olemine on ja olematus ei ole.“
Kui sa tõesti oled, siis pole midagi, mille poole püüelda.
Ă•pilane: Siis kas mu pingutused on asjatud?
Õpetaja: Mitte asjatud, vaid vajalikud, kuni sa mõistad, et neid enam pole vaja.
Ka jõgi voolab, kuni ta jõuab merre. Ja siis… ta lihtsalt on.
Ă•pilane: Aga kuidas eristada olemist laiskusest?
Kui ma lihtsalt „olen“, kas ma ei jää mugavaks?
Ă•petaja: Olemine ei ole mugavus.
Olemine on kohalolu, kus iga tegu sünnib teadlikkusest, mitte vajadusest tõestada.
See on see, millest Laozi kirjutas: „Olla tähendab mitte püüelda. Kui sa oled, on kõik juba olemas.“
Ă•pilane: Ma hakkan vist mõistma… See on nagu vaikuse sees – sa ei loo muusikat, aga muusika juba kõlab.
Ă•petaja: Just.
Ja nagu ütles Ramana Maharshi: „Küsi endalt, kes sa oled – ja kui tead, ei jää enam midagi otsida.“
Kui inimene lõpetab enda parandamise, hakkab ta end lõpuks tundma.
Ja see tunne ei ole mõte ega idee – see on kohalolu ise.
Õpilane: Aga miks me siis otsime? Miks tundub, et ilma otsimiseta elu kaotab mõtte?
Ă•petaja: Otsimine on vajalik seni, kuni sa taipad, et sa ise oled otsitav.
Nagu Eckhart Tolle ütles: „Sa ei saa leida seda, mida sa juba oled.“
Otsingud on nagu lained merel – nad viivad sind sügavusse, kuid meri ise ei liigu.
Sina oled see meri.
Ă•pilane: Siis areng ei ole liikumine edasi, vaid naasmine…
Ă•petaja: Just nii.
Naasmine algallikasse, kuhu sa kuulud.
Meister Eckhart ütles seda imekaunilt: „Kui ma lakan olemast see, kes ma arvan end olevat, saab ilmseks see, kes ma tõeliselt olen.“
Ă•pilane: Nii et ma ei pea muutuma paremaks inimeseks?
Õpetaja: Sa ei pea paremaks muutuma – sa pead äratundma, et sa juba oled.
Olemine on nagu valgus, mis ei pea põlema hakkama – ta on lihtsalt nähtav siis, kui varjud hajuvad.
🌟 Lõppsõna: Kui inimene lakkab püüdlemast, hakkab ta mäletama.
Kui ta lakkab pingutamast, hakkab ta voogama.
Kui ta lõpetab otsimise, hakkab ta olema.
Areng on mõistuse liikumine läbi elu.
Olemine on hinge vaikne kohalolu, kus pole enam sihti, vaid ainult valgus, mis lihtsalt on.
„Valgustumine ei ole saamine. See on lõpetamine olemast keegi muu.“
– Zen-tarkus🌟 🌟 🌟
#elutarkusevahetus