🌸Filosoofiline tarkusetera: „Inimese tõeline vabadus algab hetkest, mil ta ei vaja enam väliseid tunnistajaid oma tegude õigustamiseks.“ — Immanuel Kant
🌸 Sissejuhatus – valgus, mis näeb seestpoolt
On asju, mida silmad ei näe, kuid süda näeb alati.
Südametunnistus on inimese vaikne kompass – nähtamatu silm, mis valvab teda ka siis, kui maailm on pime.
Me võime end õigustada teiste ees, kuid mitte iseenda ees.
Ja just seal, sisemise vaikuse sügavuses, kõlab hääl, mis ütleb:
„Mina ise näen.“
🌸 Õpetaja ja õpilaste dialoog
Ühel õhtul kutsus õpetaja oma õpilased enda juurde, et neile õpetada midagi, mida raamatutest ei leia – seda, kuidas südametunnistus on tõelisem kui seadused ja kuidas inimene ei saa kunagi põgeneda iseenda silma eest.
Õpetaja: „Mu keha on nõrk ja aastad on teinud oma töö. Olen õpetanud teid tundma tõde ja eristama õigust valest.
Nüüd on teie kord mind aidata. Minge ja leidke raha, et vanal õpetajal oleks, millest elada.“
Õpilased vaatasid üksteisele otsa, segaduses ja mures.
Õpilane: „Õpetaja, kust me seda raha saame? Selle linna elanikud on kitsid ja kelleltki pole mõtet abi paluda.“
Õpetaja: „Kui te ei saa küsida, siis võtke. Raha võib saada ka ilma palumata. Pole patt võtta see, mille oled justkui ära teeninud.
Aga pidage meeles – võtke ainult seal, kus keegi teid ei näe, ja ärge kellelegi viga tehke.“
Õpilased: „Kui sina nii ütled, õpetaja, siis teeme seda sinu nimel! Maailmas pole midagi, mida me ei teeks sinu heaks.“
Ainult üks õpilane jäi vaikseks. Ta hoidis pilgu maas, samal ajal kui teised juba kavatsesid teele asuda.
Õpetaja: „Sina ei kavatsegi minna? Kas sa ei hooli oma õpetajast?“
Noor õpilane: „Andestust, õpetaja, aga ma ei saa seda teha.“
Õpetaja: „Ja miks mitte?“
Õpilane: „Sest sellist kohta, kus keegi ei näe, ei ole olemas.
Isegi kui ma olen täiesti üksi… mina ise näen.“
Vaikus laskus ruumi nagu püha loor.
Õpilane jätkas: „Ja kui ma näen, siis tean.
Südametunnistus on sisemine valgus, mis valgustab ka kõige pimedama teo, nagu ütles Sokrates.
Seda ei saa kustutada, isegi kui püüda end varjata.
Parem palun ausalt leiba, kui luban endal näha varga nägu oma hinges.“
Õpetaja jäi mõttesse, tema silmad särasid läbi aastate raskuse.
„Sa mõistsid,“ lausus ta vaikselt. „Sa mõistsid, et inimene ei saa põgeneda omaenda silma eest, nagu ütles Marcus Aurelius.
See silm – sinu enda teadlikkus – on Jumala valgus sinu sees.
Ja kui see valgus on ärkvel, ei ole enam pimedust, kus varjata.“
Ülejäänud õpilased langetasid pea. Häbi ja taipamine põimusid nende südamesse nagu valgus ja vari.
Nad mõistsid, et õpetaja polnud rääkinud rahast, vaid nende hingest.
Õpetaja jätkas: „Te näete maailma ja inimesi oma meeltes, aga pidage meeles – meie meeled on nagu klaasist aknad: need ei näita maailma, nad värvivad seda,“ meenutas ta Nietzsche sõnu.
„Kui soovid näha tõde,“ ütles ta õrnalt, „ära loo sellele nime, nagu Laozi õpetas.
Tõde ei vaja sõnu. Ta on kohal vaikuses.“
Õpilane: „Kas see tähendab, et maailm on siis vaid illusioon?“
Õpetaja: „Platon ütles, et maailm on illusioon, kuid see illusioon on tõeline neile, kes sellesse usuvad.
Tõde ja vale elavad meis korraga. See, kes ei karda oma varju, saab kõndida päikese käes.
Kes on aus, ei vaja tunnistajat.
Sest ausus ei vaja tõestust – ta lihtsalt on.“
Õpilane: „Aga õpetaja, miks siis paljud inimesed kaotavad ühenduse oma südametunnistusega?“
Õpetaja: „Sest kui inimene kaotab ühenduse oma südametunnistusega, katkeb side elu vooga.
See on nagu jõgi, mis on kivide taha kinni jäänud.
Iga põlvkond annab edasi mitte ainult teadmisi, vaid ka varju – ainult teadlik valgus vabastab neist.
Kui sa hakkad nägema, siis valgus näeb läbi sinu.“
Õpilane: „Kuidas siis elada nii, et valgus ei hääbuks?“
Õpetaja: „Austa oma südame häält.
Süü ei jää lumme – jälg paistab ikka.
Südametunnistus on parem kui seitse tunnistajat.
Kui tunned, et su süda on rahus, siis tea – sa kõnnid valguses.“
Ta vaatas oma õpilasi ja lisas vaiksel häälel:
„Õige mees ei karda oma peeglit.
See, kes suudab oma silmadesse vaadata, on juba vaba.
Tõde ei vaja tõestamist. Tõde lihtsalt on – ja ta näeb sind läbi.“
Vaikus langes nagu püha loor.
Kuuvalgus libises üle õpetaja ja õpilaste.
Nad tundsid, et nende sees oli midagi ärganud — valgus, mis ei sõltunud sõnadest, kiitustest ega varjudest.
Õpetaja lõpetas: „Kui inimene ütleb endale ausalt ‘mina ise näen’, on ta juba valguses.
Ta ei vaja enam tunnistajaid ega õigustusi.
Ta on saanud üheks sellega, mis on tõeline.“
🌸 Mõtisklus: „Ära karda maailma pimedust – karda vaid hetke, mil sa ei julge endale otsa vaadata.“
„Sest kui su silm on selge, on kogu su ihu valguses. Ja valgus, mis elab sinus, on tugevam kui iga vari.“
🌸 Kokkuvõte: See on lugu sisemisest aususest ja südametunnistuse valgusest.
Õpetaja pani oma õpilased proovile, mitte et nad tooksid talle raha, vaid et nad näeksid, kes neist näeb tõde ka siis, kui keegi ei vaata.
Kui kõik teised olid valmis tegutsema õpetaja sõna nimel, jäi üks vaikseks ja lausus:
„Ma ei saa seda teha, sest isegi kui keegi teine ei näe, mina ise näen.“
Need lihtsad sõnad kandsid sügavat tõde: inimene võib petta teisi, kuid mitte oma hinge.
Südametunnistus on sisemine valgus, mis valgustab ka kõige pimedama teo.
See lugu on peegel, mis näitab: tõde ei vaja õigustust – ta lihtsalt on.
Kes ei karda oma peeglit, see saab kõndida päikese käes.
Ja kui inimene lausub lõpuks: „Mina ise näen,“ on ta astunud valguse poole – sinna, kus ausus ja rahu saavad üheks.🌸 🌸 🌸
📜 Piiblitarkus: „Silm on ihu lamp. Kui su silm on selge, on kogu su ihu valguses.
Aga kui su silm on rikutud, siis on ka su ihu pimeduses.“
— Matteuse evangeelium 6:22–23
🌾 Eesti pärimustarkus: „Kes oma varju ei karda, saab kõndida päikese käes.
Ja kes ei pööra pilku enda seest, leiab rahu, mida ükski vari ei varjuta.“🌸 🌸 🌸