Johann Wolfgang von Goethe on imetabavalt öelnud: „Kui kohtleme inimest nii, nagu ta võiks olla, aitame tal saada selleks, kelleks ta suudab saada.“
Sissejuhatus: Filosoofid ja mõtlejad, kes on elanud enne meid, kõnelevad ikka — nende sõnad kajavad läbi aja.
Kui põimime nende tarkuse omaenda lugudesse, muutuvad nad taas elavaks vestluskaaslasteks.
Nii saab meie sisemine dialoog osaks suuremast, ajatutest häältest koosnevast koorist — filosoofide, pärimuse ja meie enda hinge ühisel laulul.
Ka usaldus ja usk teise inimese võimalustesse on midagi, mis ei kustu ajas.
See on nähtamatu vägi, mis võib avada uksi, kasvatada potentsiaali ja muuta tavalise erakordseks.
Elutarkuse vahetus — õpetaja ja õpilase dialoog
Õpilane: „Õpetaja, miks mõned inimesed õitsevad ja kasvavad, aga teised tunduvad justkui hääbuvat, isegi kui nad on andekad?“
Õpetaja: „Kas oled kuulnud loost, kus õpetajatele anti täiesti tavalised lapsed ja öeldi, et nad on linna kõige andekamad?“
Õpilane: „Ei, räägi mulle.“
Õpetaja: „Ühes riigis kutsuti kolm algklasside õpetajat haridusministeeriumi ja öeldi neile: „Teie olete oma linna parimad õpetajad. Me usaldame teile kõige andekamad ja võimekamad lapsed — teie ülesanne on nende annet arendada.“
Õpetajad rõõmustasid ja olid tänulikud. Nad uskusid, et töötavad erakordsete lastega. Nad julgustasid, kiitsid, andsid keerulisemaid ülesandeid, uskusid laste võimesse ületada raskusi.
Aasta hiljem olid nende õpilased teinud parimad tulemused kogu linnas. Ministeerium õnnitles õpetajaid. Nad ütlesid: „See on loomulik — kui parimad õpetajad saavad parimad õpilased, sünnivadki parimad tulemused.“
Siis avaldati tõde: lapsed polnud üldse valitud andekuse järgi — nad olid täiesti tavalised.
Ja ka õpetajad ei olnud statistiliselt erilisemad kui teised. Nad valiti juhuslikult.
Ainus, mis oli teistmoodi, oli usk. Usk, et need lapsed on erilised.
See usk muutis nii õpetajate kui ka laste suhtumist, julgust ja pühendumist. See avas potentsiaali.“
Õpilane: „Nii et usk ja ootused muudavad inimese?“
Õpetaja: „Just. Johann Wolfgang von Goethe sõnad on täna sama tõesed kui kunagi: „Kui kohtleme inimest nii, nagu ta on, jääb ta selliseks. Kui kohtleme teda nii, nagu ta võiks olla, saab ta selliseks.“
Usaldus on nähtamatu päike, mis paneb inimese kasvama. Kui vaatad lapsele või kaaslasele otsa ja ütled pilguga: „Ma usun sinusse,“ siis hakkab temas liikuma jõud, mida ta varem ei tundnud.“
Õpilane: „Aga mis siis, kui me ise ei usu endasse?“
Õpetaja: „Siis on meil vaja meenutada Marcus Aureliuse sõnu: „Meie elu on see, milleks meie mõtted selle teevad.“
Kui kasvatad endas usku, et oled väärt, hakkad ka teiste usku vastu võtma.
Ja kui kardad kaotada armastust, saad nagu Søren Kierkegaard ütles, orjaks — sest hirm sulgeb ukse.
Elutarkus õpetab: „Hirm sulgeb ukse, usaldus avab selle.““
Õpilane: „Aga kuidas seda usaldust endas kasvatada?“
Õpetaja: „Ole valmis vastu võtma. Piibel julgustab (Matteuse evangeelium 7:7):
„Paluge, siis antakse teile; otsige, siis te leiate; koputage, ja teile avatakse.“
Elu annab alati — küsimus on, kas julgeme võtta. Kui hoiad südame suletuna, jäävad ka kingitused ukse taha.
Reiki tarkus sosistab: „Valgus on kohal seal, kus on tingimusteta armastus.“
Kui lased end armastada ja puudutad omaenda sisemist last hoolivusega, hakkab voolama valgus ja kĂĽllus.
Konstellatsioonitarkus ütleb: „Kui võtame vastu oma vanemate ja esivanemate saatuse, saab voolata armastus ja eluenergia.“
Kui tunnistad oma juuri ja lased elul sind kanda, saab usaldus kasvada.“
Õpilane: „See tähendab, et usaldus pole pimedus, vaid valgus?“
Õpetaja: „Jah. Usaldus pole pime usk, vaid valgus, mis ütleb: „Elu on minu poolt.“
Sokrates tuletab meelde: „Tänulikkus on tarkuse algus.“ Kui oleme tänulikud, lõdvestub süda ja on valmis vastu võtma.“
Elutarkuse killud
„Küllus voolab sinna, kus süda ütleb: ma olen valmis vastu võtma.“
„Kui kardad kaotust, ei näe sa kingitusi.“
„Avatud süda on universumi suurim magnet.“
„Kes usaldab elu, see saab tunda selle heldust.“
Lõppsõna: Igaüks meist on kord olnud õpilane ja keegi on olnud meie jaoks õpetaja — mõnikord oli selleks kool, mõnikord elu ise.
Isaac Newton on öelnud sõnad, mis kõlavad tänaseni tänu ja imetlusena: „Kui ma olen näinud kaugemale, siis ainult seetõttu, et olen seisnud hiiglaste õlgadel.“
Me seisame kõigi nende usaldaval ja kannatlikul toetusel, kes on enne meid tulnud.
Kui me ise otsustame näha teistes potentsiaali ja uskuda headuse võimalikkust, hakkame ehitama silda tulevastele põlvkondadele.
Nii sünnib elutarkus, mis kasvatab inimesi — mitte hirmuga, vaid usalduses ja armastuses.