KÔik, mis saab kord kÀega loodud, peab sageli kÔigepealt saama mÔttes nÀhtud.
Ăhes linnas elas vana meister, kelle valmistatud esemed olid tuntud oma ilu ja tĂ€psuse poolest.
Tema juurde tuli noormees, kes tahtis Ôppida looma midagi, mida maailmas veel ei olnud.
Esimesel pÀeval viis meister ta töökotta.
Seal olid lauad, haamrid, peitlid, saed ja kĂŒmned muud tööriistad.
âMilline neist on kĂ”ige tĂ€htsam?â kĂŒsis meister.
Noormees vaatas ringi.
âHea haamer?â
Meister raputas pead.
âTerav peitel?â
JĂ€lle raputas meister pead.
âSiis ehk kĂ€ed?â
Meister naeratas.
âTule.â
Ta viis noormehe tĂŒhja laua juurde.
âMida sa siin nĂ€ed?â
âMitte midagi.â
âVaata veel.â
Noormees vaatas.
âLauda.â
âMina nĂ€en sellel laual juba eset, mida hakkan homme valmistama.â
Noormees vaatas imestunult.
âAga siin pole ju midagi.â
âVeel ei ole.â
Meister sulges silmad.
âEnne kui minu kĂ€ed hakkavad tööle, peab minu meel nĂ€gema vĂ”imalust.â
âKas siis piisab sellest, kui ma midagi hĂ€sti ette kujutan?â kĂŒsis noormees.
âEi,â vastas meister.
âMiks mitte?â
âSest kujutlus ilma teota on nagu joonis majast, mida keegi kunagi ehitama ei hakka.â
Ta vĂ”ttis söetĂŒki ja joonistas lauale mĂ”ned jooned.
âKĂ”igepealt nĂ€en.â
Ta lisas jÀrgmise joone.
âSiis kavandan.â
Ta vĂ”ttis puutĂŒki.
âSeejĂ€rel proovin.â
Ta tegi esimese lÔike.
âVahel eksin.â
Teine lÔige ei tulnud selline, nagu meister soovis. Ta peatus ja muutis kavandit.
âSiis Ă”pin.â
Ta jÀtkas tööd.
âJa lĂ”puks sĂŒnnib nĂ€htamatust midagi nĂ€htavat.â
Noormees kĂŒsis: âKas kujutlusvĂ”ime on siis sinu kĂ”ige tĂ€htsam tööriist?â
Meister mÔtles hetke.
âTa on esimene tööriist. Mitte ainus.â
JĂ€rgmisel pĂ€eval andis meister noormehele töötlemata puutĂŒki.
âTee sellest midagi.â
âMida?â
âSeda pead sina nĂ€gema.â
Noormees sulges silmad.
Ta kujutles kaunist lindu.
Siis hakkas ta puidust seda vÀlja lÔikama.
MÔne aja pÀrast vihastas ta.
âSee ei tule ĂŒldse selline, nagu ma ette kujutasin!â
Meister vaatas tema tööd.
âVĂ€ga hea.â
âHea? See on ju ebaĂ”nnestunud.â
âNĂŒĂŒd oled jĂ”udnud kujutlusvĂ”ime teise Ă”ppetunnini.â
âMillisesse?â
âSisemine pilt nĂ€itab suunda, kuid tegelikkus Ă”petab sind.â
Meister vĂ”ttis puutĂŒki kĂ€tte.
âKui sa armud ainult oma kujutlusse, hakkad sundima tegelikkust sellele alluma. Tark looja teeb teisiti.â
âKuidas?â
âTa hoiab visiooni, kuid kuulab ka materjali.â
Noormees vaatas oma pooleliolevat lindu.
Ăks puidusĂŒĂŒ jooksis tĂ€pselt sealt, kuhu ta oli tahtnud teha tiiva.
âMida ma nĂŒĂŒd teen?â
âKujutle uuesti.â
Noormees mÔtles.
SeejÀrel muutis ta linnu tiiva asendit.
NĂŒĂŒd jĂ€rgis see puidusĂŒĂŒd.
Ja lind muutus isegi kaunimaks kui tema esimene kujutlus.
Aastad möödusid.
Noormehest sai meister.
Ăhel pĂ€eval tuli tema juurde uus Ă”pilane.
Ăpilane vaatas tööriistu ja kĂŒsis: âĂpetaja, milline neist on kĂ”ige tĂ€htsam?â
Mees naeratas.
Ta tundis kĂŒsimuse Ă€ra.
Ta viis Ă”pilase tĂŒhja laua juurde.
âMida sa siin nĂ€ed?â
âMitte midagi.â
Meister vastas: âSiis algabki sinu esimene Ă”ppetund.â
TÀhendamissÔna tarkus
KujutlusvÔime ei ole vÔlujÔud, mis muudab iga mÔtte automaatselt tegelikkuseks.
Ta on vÔime nÀha vÔimalust enne, kui see on saanud kuju.
Arhitekt nÀeb maja enne esimest kivi.
Kunstnik nÀeb pilti enne esimest pintslitÔmmet.
Aednik kujutleb Ă”itsvat aeda enne seemnete kĂŒlvamist.
Inimene vÔib nÀha ka iseendas vÔimalust olla homme pisut teistsugune kui tÀna.
Kuid kujutluse ja tegelikkuse vahele jÀÀb alati sild.
Selle silla nimi on: valik, Ôppimine, harjutamine, kannatlikkus ja tegu.
Kujutlus annab suuna.
Tegelikkus annab tagasiside.
Tarkus oskab kasutada mÔlemat.
Tarkusehetk
Ăra kĂŒsi ainult: âMida ma praegu nĂ€en?â
KĂŒsi vahel ka: âMida siin vĂ”iks olla?â
Ja siis veel ĂŒks, palju olulisem kĂŒsimus: âMillise esimese sammu saan ma teha, et see vĂ”iks kunagi nĂ€htavaks saada?â
Sest unistaja nÀeb seda, mida veel pole.
Tegutseja hakkab sellele kuju andma.
Aga tark looja teeb veel midagi: ta lubab tegelikkusel oma esialgset kujutlust parandada.
Nii sĂŒnnib meele töökojas tĂ”eline looming: kujutle â proovi â mĂ€rka â Ă”pi â loo uuesti.
Vana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine.

