Elu on täis väiteid. Mõned neist tulevad sõpradelt heasoovlikult, mõned võõrastelt hooletult, mõned aga meie enda seest sosinal või karjena. Nagu tuul, mis puhub kord läänest, kord idast, võivad need sõnad painutada meie meelt, kui me pole juurdunud. Just seetõttu on filosoofid ja pärimused õpetanud põlvest põlve: väited ise ei määra meie olemust, vaid see, kuidas me neid kuuleme ja nendega suhestume.
Filosoofid ja mõtlejad, kes on elanud sajandeid enne meid, kõnelevad ikka – nende sõnad on nagu kaja, mis ei vaibu ajas. Kui põimime nende tarkuse omaenda lugudesse, muutuvad nad taas elavaks vestluskaaslasteks. Nii saab meie sisemine dialoog osaks suuremast ajatutest häältest koosnevast koorist – vanade filosoofide, pärimuse ja meie enda hinge ühisest laulust.
Nagu eesti vanasõna ütleb: „Koer haugub, tuul kannab.“ Just nii on ka väidetega – nad võivad kõlada lärmakalt, kuid kui süda on rahus, kannab elu need minema. Õige küsimus ei ole mitte see, mida väited teevad, vaid see, kuidas meie neile vastame – kas rahus või rahutuses, kas sisemises tarkuses või välises tormis.
Dialoog
👨‍🎓 Õpilane: Õpetaja, ma kuulen iga päev väiteid – mõned kiidavad, mõned laidavad, mõned ajavad segadusse. Mõnikord tunnen, et olen nende meelevallas. Kuidas tulla toime ükskõik millise väitega siin päikese all?
👨‍🏫 Õpetaja: Räägi mulle, õpilane – kui keegi ütleb, et taevas on roheline, kas taevas selle peale värvi muudab?
👨‍🎓 Õpilane: Ei muuda. Taevas jääb ikka taevaks.
👨‍🏫 Õpetaja: Siis miks peaks sinu hing muutuma iga kord, kui keegi midagi ütleb? Marcus Aurelius meenutab: „Kui sind solvab miski, siis pole see asi ise, vaid sinu hinnang selle kohta.“ Kas näed, väide ei ole see, mis sind haavab, vaid sinu hinnang.
👨‍🎓 Õpilane: Aga kui väide on terav, kuidas ma saan mitte haiget saada?
👨‍🏫 Õpetaja: Küsin sinult: kas sõna ise on nuga või sina annad talle tera? Epiktetos ütleb: „Inimesele ei tee haiget see, mida öeldakse, vaid see, kuidas ta seda võtab.“ Kui sa ei terita sõnu oma mõttes, kas nad lõikavad?
👨‍🎓 Õpilane: Ma arvan, et ei lõika…
👨‍🏫 Õpetaja: Just nii. Nüüd ütle – kas sa pead igale väitele vastama?
👨‍🎓 Õpilane: Tundub, et ei pea…
👨‍🏫 Õpetaja: Tarkus ütleb: „Targem annab järele.“ (Eesti vanasõna). Aga ütle mulle, kas järeleandmine on alati nõrkus või võib see olla tugevus?
👨‍🎓 Õpilane: Kui see säästab minu rahu, siis võib see olla hoopis tugevus.
👨‍🏫 Õpetaja: Nõnda mõtles ka Sokrates: „Tark ei püüa vaielda, vaid otsib tõde.“ Kui sa loobud tühjast vaidlusest, kas sa kaotad midagi väärtuslikku?
👨‍🎓 Õpilane: Ei, pigem hoian jõudu alles.
👨‍🏫 Õpetaja: Hea. Aga kui paljud ütlevad sama väidet, kas see teeb sellest tõe?
👨‍🎓 Õpilane: Ei tee, sest tõde ei sõltu häälte arvust.
👨‍🏫 Õpetaja: Just nii ütles Hannah Arendt: „Tõde ei sõltu häälte arvust.“ Ja vanarahvas lisas: „Koer haugub, kuu jääb särama.“ Kas kuu valgus kustub sellepärast, et keegi seda eitab?
👨‍🎓 Õpilane: Ei kustu.
👨‍🏫 Õpetaja: Nii on ka sinu sisemise tõega. Nietzsche tuletab meelde: „Kes on põhjaga, seda ei kõiguta pinnavirvendus.“ Kui sinu juured on sügaval, kas sõnad suudavad sind murda?
👨‍🎓 Õpilane: Ei. Nad võivad painutada, aga mitte murda.
👨‍🏫 Õpetaja: Nii see on. Siis küsin sinult viimase: kumb on tähtsam – võita vaidlus või säilitada rahu?
👨‍🎓 Õpilane: Säilitada rahu.
👨‍🏫 Õpetaja: Ja see ongi sinu tee. Nagu pärimus ütleb: „Kes tõde südames hoiab, sel ei ole vaja tõestada.“
Vahepeegeldus
Õpetaja ei andnud valmis vastuseid, vaid esitas küsimusi, mis suunasid õpilast sügavamale vaatama. Nii sündisid vastused mitte õpetaja suust, vaid õpilase enda südamest. See ongi Sokratese tarkuse sügavus – ta ei tahtnud panna õpilasi endale uskuma, vaid õpetas neid ise avastama.
Filosoofide sõnad ja pärimuse hääled said siin teeviidadeks. Nagu vanad rahvad ütlesid: „Kui jalg on astunud, ei saa sammu tagasi võtta, aga saab astuda uue sammu paremini.“ Nii ka väidete puhul – neid ei saa tagasi võtta, kui nad on kord öeldud, kuid meie järgmine samm saab alati olla targem, teadlikum ja juurdunum.
Kokkuvõte
Kuidas tulla toime ükskõik millise väitega siin päikese all? Mitte võideldes iga sõnaga, vaid õppides nägema nende tõelist kaalu. Mõni väide on kerge kui tolm ja kaob tuule käes. Mõni väide kannab tera tõde ja kutsub meid õppima. Mõni väide aga kõlab vaid hirmust või teadmatusest – ja siis on targem vaikus kui vastus.
Filosoofid, mõtlejad ja vanarahva pärimus sosistavad ühel häälel: väited on mööduvad, kuid hing on püsiv. Nagu kuu, mis särab ikka, ka siis, kui koer haugub tema poole. Nagu puu, mille juured on sügaval, ei murra teda ükski torm.
Sellepärast jääb kõige olulisemaks mitte väidete maailm, vaid meie enda sisemine rahu. Kui süda on selge ja juured sügaval, siis on kõik väited vaid tuule sosin, mis ei saa röövida meie rahu.
🌿 „Kes tõde südames hoiab, sel ei ole vaja tõestada.“ — Eesti pärimus