Bernard de Chartres (12. sajand) ütles: „Me oleme nagu kääbikud hiiglaste õlgadel – seistes nende õlgadel näeme kaugemale kui nemad.“ See metafoor räägib sellest, et ükski tarkus ei sünni vaakumis. Meie teod, teadmised ja taipamised kasvavad välja neist, kes on olnud enne meid.
Filosoofid ja mõtlejad, kes on elanud sajandeid enne meid, kõnelevad ikka – nende sõnad on nagu kaja, mis ei vaibu ajas. Kui põimime nende tarkuse omaenda lugudesse, muutuvad nad taas elavaks vestluskaaslasteks. Nii saab meie sisemine dialoog osaks suuremast ajatutest häältest koosnevast koorist – vanade filosoofide, pärimuse, konstellatsioonitarkuse ja meie enda hinge ühisest laulust.
Elutarkuse vahetus
Õpilane: Õpetaja, ma vahel mõtlen – kas ma olen üldse ise tark, kui minu mõtted on mõjutatud nendest, kes on enne mind elanud?
Õpetaja: Tarkus ei küsi, kellelt see algab, vaid kuhu see viib. Plutarchos ütles: „Tark inimene ei põlga õpetajat ega eelkäijat, vaid austab neid kui teejuhte.“ Me kõik räägime maailmast läbi oma kogemuse, aga ka läbi raamatute, kuuldud sõnade ja nähtud olukordade. See ei tee sind vähem originaalseks – see teeb sind osaks suuremast voost.
Ă•pilane: Aga kas see pole siis pelgalt kordamine?
Õpetaja: Kui sa ainult kordad, jääb see targutuseks. Kui aga elad kuuldud sõna läbi, saab see sinu kogemuseks. Aristoteles meenutas: „Inimene ei õpi mitte siis, kui talle öeldakse, vaid siis, kui ta on valmis nägema.“ Ja pärimus lisab: „Seeme ei kanna vilja, kui seda ei kasta.“ Tarkus peab sind puudutama, alles siis muutub see sinu omaks.
Õpilane: Kas siis kõik, mida ma õpin, on justkui side eelmiste põlvkondadega?
Õpetaja: Just. Konstellatsioonide tarkus ütleb: me kanname nähtamatuid niite, mis ühendavad meid nendega, kes tulid enne. Kui me neid austame, siis need niidid ei köida, vaid kannavad. Eesti pärimus ütleb: „See, kes austab juuri, kasvab tugevamalt tippu.“
Õpilane: Nii et tänulikkus eelnevate vastu ongi tegelikult tarkuse alus?
Õpetaja: Täpselt. Sokrates ütles: „Tänulikkus on tarkuse algus.“ Ja Marcus Aurelius lisas: „Me kõik oleme loodud teiste loodust.“ Tõeline iseseisvus ei tähenda eitamist, vaid mäletamist. Kui sa mäletad, kelle õlgadel seisad, ei kanna sa minevikku endaga, vaid kannad seda väärikalt edasi.
Vahepeegeldus
Õpilane jäi vaikseks ja vaatas kõrgeid tammesid tee ääres. Ta mõistis, et nende juured on sügaval mullas, kus on olnud sajandeid vihma ja päikest, aga nende oksad ulatuvad ikka taeva poole. Nii on ka inimesega – juured annavad jõu, oksad sirutuvad edasi.
Kokkuvõte
Tarkus ei ole ainult isiklik kogemus. See on elav voog, mis sünnib eelnevate töödest, pärimusest ja meie endi sammudest.
Rumal on see, kes usub, et peab kõik ise nullist looma. Targutaja on see, kes kordab sõnu ilma neid elamata. Tark on see, kes austab juuri, elab sõna läbi ja annab selle edasi uues valguses.
Pärimus, filosoofia ja elu ise kinnitavad: me seisame hiiglaste õlgadel. Ja meiegi saame kord olla need õlad, millele toetuvad järgmised põlvkonnad.
“Kui ma olen näinud kaugemale, siis ainult seetõttu, et olen seisnud hiiglaste õlgadel.”
— Isaac Newton
