đâMe oleme nagu kÀÀbikud hiiglaste Ă”lgadel â ja just seetĂ”ttu nĂ€eme kaugemale.â
â Bernard de Chartres
âTraditsioon ei ole surnute kummardamine, vaid elava tule edasiandmine.â
â Gustav Mahler
âSee, mis on austatud, toetab. See, mis on eitatud, seob.â
â Bert Hellinger
đSissejuhatus â vaikne arusaamine
On hetki, mil inimene mĂ€rkab, et tema mĂ”tted ei ole sĂŒndinud ĂŒksinda.
Need on nagu jÔgi, mis on kogunud vett paljudest allikatest.
Me kanname endas vanu hÀÀli â
filosoofe, Ôpetajaid, esivanemaid,
raamatuid, mida oleme lugenud, ja sĂ”nu, mida keegi kord Ă”igel hetkel ĂŒtles.
Kui me neid hÀÀli ei eita, vaid kuulame,
ei muutu me vÀhem iseendaks.
Me muutume sĂŒgavamaks.
đ Elutarkuse vahetus â Ă”petaja ja Ă”pilane
Ăpilane: âĂpetaja, ma vahel kardan,
et minu mÔtted ei ole pÀriselt minu omad.
Need on mÔjutatud kÔigest, mida olen lugenud ja kuulnud.
Kas see teeb mind vĂ€hem targaks?â
Ăpetaja: âTarkus ei kĂŒsi, kellelt ta alguse sai. Ta kĂŒsib, kas ta kannab elu edasi.â
âPlutarch ĂŒtles: âTark inimene ei pĂ”lga eelkĂ€ijaid, vaid austab neid kui teejuhte.”
Originaalsus ei sĂŒnni tĂŒhjusest, vaid elatud kogemusest.â
Ăpilane: âAga kas see pole siis lihtsalt kordamine?â
Ăpetaja: âKui sa kordad sĂ”nu neid elamata, on see targutamine. Kui sa elad sĂ”na lĂ€bi, muutub see sinu tĂ”eks.â
Aristoteles meenutas: “Inimene ei Ă”pi siis, kui talle öeldakse, vaid siis, kui ta on valmis nĂ€gema.“
PĂ€rimustarkus ĂŒtleb samuti: “Seeme ei kanna vilja, kui teda ei kasta.â
đTĂ€hendamissĂ”na â vana sild
Ăpetaja jutustas: âKord jĂ”udis rĂ€ndur jĂ”e ÀÀrde, mis oli liiga lai, et lĂ€bi minna.
Ta otsis kaua, kuni mÀrkas vana silda,
ehitatud ammu enne tema sĂŒndi.
Sild ei olnud tÀiuslik, aga ta kandis.
RĂ€ndur astus sellele ja jĂ”udis teisele kaldale.â
Ăpetaja lisas vaikselt: âSa ei pea ise kĂ”ike ehitama, et edasi minna. MĂ”ni tee on valmis selleks, et sind kanda.â
đ Tarkusehetk â Ă”petajalt
Me kanname nĂ€htamatuid niite, mis ĂŒhendavad meid nendega, kes tulid enne.
Kui me neid austame, ei seo need meid kinni â nad hoiavad.
âHannah Arendt ĂŒtles: “Me ei alusta kunagi tĂŒhjalt lehelt.”
Aga me saame alati kirjutada
oma peatĂŒki.
đ Ăpilase taipamine â integratsioon
Ăpilane jĂ€i mĂ”ttesse ja ĂŒtles siis: âMa mĂ”istan nĂŒĂŒd. Minu mĂ”tted ei ole vĂ€hem minu omad, sest neil on ajalugu.
Just see annab neile sĂŒgavuse.â
Ăpetaja noogutas.
Ăpetaja: âJa kui sa lisad neile oma elu,
ei kordu minevik. Ta jĂ€tkub.â
đKokkuvĂ”te â vaikne selgus
Tarkus ei ole ainult isiklik avastus.
See on elav voog, mis sĂŒnnib eelnevate töödest, pĂ€rimusest ja meie endi sammudest.
Rumal eitab juuri. Targutaja kordab sÔnu.
Tark austab eelnevat ja annab sellele uue elu.
Me seisame hiiglaste Ôlgadel. Ja kui seisame sirgelt, vÔime ka ise kord olla need Ôlad, millele toetuvad teised.
âKui ma olen nĂ€inud kaugemale, siis ainult seetĂ”ttu, et olen seisnud hiiglaste Ă”lgadel.â
â Isaac Newton
đđ€đ€

